I.TuleVAeg kui tulevaegus:
1) Eestis on viimasel ajal järjest rohkem juttu sellest, et Eesti riigikehal ja üldisemalt eestlastel pole enam mingit ühendavat ideed, tulevikunägemust või arengusihti. Ka senisaavutatu näib koost lagunevat ja levima kipuvad käegalöömismeeleolud. Käegalöönud võtavad järjest enam omaks globaaküla juurtetuid hoiakuid, mis üha kiirenevas tempos laastavad me kogukondi ja kultuuri. Paljudes maapiirkondades kipub elu juba hääbuma ning riigikeha pole suutnud selle vastu midagi ette võtta. Vastupidi, hoopis riigi enese toimimist püütakse selle hääbumisega ("objektiivsete asjaoludega") kohandada, alustades taristute- ja teenustevõrgu koomale tõmbamisest, lõpetades kavadega riigi administratiivseks reorganiseerimiseks. Õigustuseks on, et täpselt samad protsessid toimuvad kõikjal maailmas.
2) Sellesse teemaderingi puutuvaid üldistavamaid või konkreetsemaid mõtteid on avaldatud päris rohkelt. Avalikus ruumis on kondenseerunud arusaamine, et maakogukondade säilimise huvides tuleb midagi ette võtta. Eelkõige seepärast, et just nende rüpes on üle aegade kestnud Eesti rahvuskultuuri ja -identiteedi aluseks olevad traditsioonid, mille alalhoidmist on siiani meie rahvusriigi mõtteks ja pealisülesandeks loetud.
3) Koos globaliseerumissurve kasvuga on Eestis silmatorkavalt kasvanud ka nende inimeste ja kogukondade hulk, kes end sellele survele ühel või teisel moel vastandavad. Nad püüavad "objektiivsetest asjaoludest" hoolimata alal hoida ning taaselustada oma kohalikku kultuuri, traditsioonilist elukorraldust, lokaalsusel põhinevat majandamist, elukeskkonna säästmist jt "iganenud" väärtusi tähtsustavaid kogukondi. Seda mitte ainult maal vaid isegi linnades. Neid on hakatud nimetama "sädeinimesteks" või "sädekogukondadeks". Kahjuks tajuvad ka paljud praktikas tegusad sädeinimesed ja -kogukonnad pikemate perspektiivide osas ideelist tupikut. Ümberringi toimuv ei sisenda just optimismi. Sädemeist pole tuli lõkendama löönud ja jätkuv tulevaegus on hakanud ohustama meie omariikluse ideaale.
II.TuleVAeg, kui lähitulevik:
1) Globaalses mastaabis on viimaste aastatega üha selgem, et kõikjal, kus on adopteeritud lääneliku tööstusühiskonna mudel, on selle toimimine jõudnud tupikusse. Varasem pidev areng ja kasv on nüüd takerdunud enneolematute toorme-, energia-, finants-, keskkonna- ja eetikaprobleemide rägastikku. Tulemusena on esmakordselt inimkonna kirjapandud ajaloos ilmnenud globaalses mastaabis avalduv inimheaolu langus, mis on eskaleerimas sotsiaalseid ning sise- ja geopoliitilisi pingeid kogu planeedi ulatuses.
2) Kõikjal deklareeritakse täna, et olukord saab taas paranema hakata vaid siis, kui suudetakse taaselustada majanduskasv. Kuid USA ja EL-i poolt alates 2008. aastast tehtud hiiglaslikest pingutustest pole piisanud nn "arenenud läänemaailma" status quo taastamiseks. Lisaks on nüüd tupikusse jõudmas ka nn "arenevad majandused". XX sajandil konstrueeritud globaalse majandussüsteemi toimimisloogika ning kõik selle alustalad on lagunemas ja degradeerumas kogu tööstustsivilisatsioon.
3) Laiema publikuni ei ole jõudnud teadmine, et tänatoimuvat on piisavalt pikalt ja üllatavalt täpselt ette prognoositud. Need protsessid on kooskõlas väga paljude teadusdistsipliinide (va ortodoksne majanduskäsitlus) raames läbi viidud teadusuuringute järeldustega. Viimasel 60 aastal on biofüüsikalise majanduse, geofüüsika, termodünaamika, süsteemiteooria, ökoloogia, keskkonnafüüsika, statistilis-matemaatilise modelleerimise, antropoloogia, evolutsioonilise bioloogia, sotsiaalpsühholoogia, komplekssete ühiskondade ajaloo jpt erialade vaatenurkadest näidatud, miks tööstustsivilisatsiooni kasvu- ja arenguloogika on algusest peale jätkusuutmatu ning miks on ootuspärane ja sisuliselt vältimatu selle lagunemine lähitulevikus. Ikka ja jälle on toonitatud vajadust mõtelda globaalselt, et lagunemisperioodil lokaalselt õigesti tegutseda.
III.TuleVAeg globaalselt:
1) Tänaste protsesside kulminatsiooniks prognoositakse reaal- ja humanitaarteadlaste ning julgeoleku- ja sõjandustegelaste poolt kogu komplekssüsteemi spontaanset lihtsustumisprotsessi (st tööstustsivilisatsiooni globaalset kollapsit) aastatel 2010. kuni 2050. Selle perioodi kestel järjest süvenev üleilmne kaos energia-, finants- ja agraarmajanduslikus, ühiskondlikus ning geopoliitilises reguleerituses summeerub lõpuks planeedi inimarvukuse järsuks languseks. Põhjuseks tänane, inimajaloos pretsedenditu olukord, mille on loonud tööstusühiskondade enneolematult suur komplekssus ja inimeste oskusteabe vastav, ülikitsas spetsialiseerumine. Kõigi eelnevate ajastute jooksul on meil põlvest põlve edasi antud teadmisi ja oskusi, mis on võimaldanud inimelu ka primitiivse(ma)tes oludes. Need oleme viimasel sajandil põhjalikult unustanud. Tööstusühiskonnas on pea kõigi inimeste võimalused elus püsida – st endile toitu, kehakatteid, peavarju, kaitset jms hankida – sattunud absoluutsesse sõltuvusse finants-, kaubandus-, transpordi-, tööstus-, põllumajandus-, energeetika- jms allsüsteemide stabiilsest toimimisest nende tänasel, lahutamatult läbipõimunud ning globaliseerunud kujul. Süsteemi lagunemine oleks nüüd otsene oht inimeste elule. Eriti neile, keda see ootamatusena tabab.
2) Kõige optimistlikumate stsenaariumite kohaselt saaks mingitki asustust säilitada suutvad piirkonnad kollapsijärgselt stabiliseeruda tasemel, mis oli iseloomulik vara-keskaegse Põhja-Euroopa ühiskondlik-majanduslikele oludele. Sellest tasemest läbilangemine tähendaks aga taandumist nn permakultuursete kogukondade või küttide-korilaste tasemele, mis ongi olnud inimliigile omane 99% eksisteerimise ajast. Looduslikult isoleeritumad ja organisatoorselt paremini valmistunud piirkonnad saaksid teatava eelise endile parema seisundi säilitamisel, sõltumata oma klimaatilisest paiknemisest.
3) Halvenevad majandusolud on mitmel pool juba tekitanud survet deglobaliseerumiseks. See on maailmas ilmnenud mitte ainult siiani äärmuslikeks loetud isolatsiooniliste, rahvuse, usu vms pinnal ühinenud liikumiste populaarsuse kasvuna. Tulevikustsenaariumite teadvustamise või keskkonnateemaliste tõekspidamiste tõttu on järjest suurem hulk globaalseid ühendusi ning lokaalseid kogukondi pingutamas tagasipöördeks seisundisse, kus nende liikmeile oleks taaskord kättesaadavad tööstusajastu eelsed traditsioonilised toimetulekuoskused. Kõigis neis tähtsustatakse kohalikke kogukondi, lokaalseid majandushuve, välismaailmast sõltumatuid tootmisviise, ühis(tulist)tegevust, oma elukeskkonnas ja põliskultuuris juurduvaid traditsioone jms väärtusi, mis suudaksid inimestele muutuvates oludes uue võimaluse anda.
IV.TuleVAeg lokaalselt:
1) Tänu globaliseerumisinertsi jätkumisele tänases Eestis oleme meie ikka veel eemaldumas võimalikust taaskohanemisest ja üldvaates me võimalused kahanevad. Ometi tuleks vähemalt proovida hakkama saada. Meie esivanemad on meile valinud suurepärase koha elamiseks. Kõik looduslikud eeldused on siin veel tänagi oluliselt paremad, kui enamuses maailma riikidest. Meil on väike elanike arv pindalaühiku kohta ning ikka veel säilinud suur osa looduslikust liigirikkusest, piisavalt vett, viljakat mulda, kalu meres ja loomi metsas. Meil ei ole soe nagu palmisaartel ning meie ümber, looduslike tõkete taga, on sarnastes oludes naabrid, kes takistavad siia jõudmast suuremaid õnneotsijate horde. Eestlane pole veel ära hellitatud tööstusühiskonna heaolust, mis meieni täismahus ei jõudnudki. Nii on isegi meie linnarahva hulgas suur (läänemaailma mõistes lausa ebanormaalselt suur) selliste inimeste osakaal, kes ikka veel teavad, kuskohast leib, piim ja kartul tegelikult poodi on saanud. Või kuidas käib kalastamine, küttimine ja korilus. Või näiteks toidu kodune konserveerimine.
2) Kui täna globaaltasandil jälgitav kriis tõesti prognoosidekohaseks kollapsiks areneb, siis lokaaltasandil saab Eesti maakogukondade elujõulisusest mitte ainult Eesti keele ja kultuuri säilimise, vaid ka inimeste ellujäämise küsimus. Oleks vastutustundetu jätta selliste arengute ohud ja võimalused rahvale teadvustamata. Samas näib probleemide ja võimalike lahenduste rahvale esitamine täna – keset meid ümbritsevat progressi- ja edukusekultust – hullumeelse ettevõtmisena. Ning ühtlasi endale taolise vastutuse võtmisena, mida oleks loomulik oodata hoopis meie poliitikuilt.
3) Tööstusajastu jooksul välja kujunenud esindusdemokraatia raames on poliitikuil kahjuks keeruline olla nii riigimehelik, et tegeleda valimisperioodist pikemate perspektiividega. Eriti juhul, kui perspektiiv on ebameeldiv. Ebameeldivat tulevikku kirjeldavad poliitikud ei osutu selles süsteemis valituiks. Valijaile meeldivad loosungid "rohkem-paremini-rikkamaks", mitte üleskutsed püksirihma koomale tõmbamiseks või tulevasteks raskusteks valmistumiseks. Nii saabki valitav poliitik pühenduda võitlusele vaid nende probleemidega, mis on tema valijaile juba ilmselged (võitlusele tagajärgedega). Pole põhjust loota, et antud tulevikuprobleemidega hakataks meil (või teistes demokraatiates) poliitjõudude algatusel riiklikul tasemel tegelema. Raske oleks loota ka seda, et enamus elektoraadist jõuaks omal algatusel nende probleemide teadvustamiseni. Kuid alles siis, kui elektoraat on asjaoludest teadlikuks saanud, tekib alus ka poliitikute adekvaatsele tegutsemisele. Esmane informeerimine koos läbimõeldud lahenduste väljapakkumisega peab tulema poliitikavälistelt inimestelt.
Kui nüüd küsida, kes need inimesed võiksid olla, siis miks mitte meie?
Mis saab meist siis, kui see info ristitakse paanikatekitamiseks või see osutubki liigpessimistlikuks?
Mis saab meist siis, kui ei osutu..?
V.TuleVAeg, kui üritus:
1) Ürituse teemaks on meie (maa)kogukondade, meie keele ja kultuuri ning kogu meie rahva ja riigi tulevikuväljavaated. Eesmärk ei ole poliitiline või ideoloogiline vastandumine millegi senisega. Tänase stagneerumise vastu on meie ühiskonnas juba mitmeid poliitilise kallakuga ettevõtmisi algatatud. TuleVAeg püüaks sõnastada selliseid perspektiive ja tegevussuundi, mille kaudu oleks võimalik ühildada eestimaa huvid ülejäänud maailma tänaste arengutega. Leida lahendusi, mis osutaks meie lokaalsetele võimalustele, lähtudes globaalsetest oludest. Pakkuda ideid, millest võiksid leida tuge Eesti (maa)kogukonnad. Saada neis asjus paremat selgust iseendi jaoks ja, osalejate äranägemisel, avalikustada kogutud mõtted Eesti üldsusele. Eelkõige aga teadvustada tegelikud probleemid.
2) Ürituse toimumiskohaks on Saaremaal, Sõrve poolsaare tipus asuv Torgu vald, mida võib kõigi kriteeriumite järgi Eesti ääremaade ääremaaks nimetada.
Toimumisaeg peale Jüripäeva, 25. kuni 27. aprillil 2014.
Üritust võõrustavad Torgu kuningriik ja Laadla seltsimaja, kuid elu käib osavõtjate omafinantseerimisel. Ööbimist ja toitlustamist pakub Sõrve Külalistemaja, kelle teenuste väga mõõdukast hinnast informeeritakse kõiki osavõtjaid.
Omavahelisel kokkuleppel võtame hingetõmbeks ette mõne retke Sõrve randa ja metsa. Eelnevaks tutvumiseks üksteise ideede ja tegutsemisega kogume osalejate pakutud materjalid ja viited kokku siia internetikeskkonda.
3) Ürituse toimumisviis on end praktikas (nt haridusideestiku, kogukondade jms arendamisel) hästi õigustanud intensiivsete mõttetalgute meetod. Selles toetuksime dots. Valdo Ruttase ja teiste Eesti parimate asjatundjate abile ning juhendamisele. Meetodi kõige efektiivsemaks rakendumiseks on osaleva seltskonna optimaalne suurus kogemuslikult olnud ca 20...30 inimest ning kestvus kolm päeva. Osalejad saavad eelnevalt vastastikku tutvuda kõigi teiste mõtete ja tegudega ning ürituse käigus ei pühenduta ettekannetele või sõnavõttudele. Silmast-silma suhtluses keskendutakse mõttesünergia loomisele, mille toel koos lahendusi leida ja sõnastada. Osalejaiks kutsume neid inimesi, kes on Eesti põliskultuuri, elukeskkonna ja (maa)kogukondade temaatikaga seotud oma väljaütlemiste või praktilise tegutsemise kaudu ning kelle jaoks ülalpool tekstis esitatud väited eriti üllatavad ei ole. Sama ei saa täna väita Eesti laiema avalikkuse kohta.
