TuleVAeg
Torgus, Jüripäeval 2014. a. sätime "...et need peerud kahel otsal..."
Peateema - Eesti keele ja kultuuri ning rahva (maarahva) ja riigi tulevikuväljavaated.
Ürituse toimumis intensiivsete mõttetalgute meetodil, talgujuht oli Ruuta Ruttas-Küttim.
Talgu kokkukutsumise kirja saab lugeda siit (link) , kutseteksti koostas algatusgrupi nimel
Kaupo Vipp
raamatu "Globaalpohmelus" koostaja
Torgu Kuningriigi vardja.
Viimased aktuaalsed materjalid selles blogis on pandud välja pärast mõttetalgut.
Tuesday, July 22, 2014
Pilt inimese loost ja ülesanne tulevikuks.
"Ise tegin, kuradi hea sai!" - tavatses ütelda Misso mees Mahhov.
Pildil on maailma suurim teadmisetarkus inimese loost. Kes ära mõistatab ja kogemuseks keerab - saab õnnelikuks.
Tuesday, July 15, 2014
Edgar Spongolts - tuleVAeg jätk Paides 25.07 kuni 28.07.
Tervist lugupeetud,
edastan pisut infot selle kohta mis toimub Paides 25.07 kuni 28.07.
Alustaks sündmuse formaadi muudatusest. Nimelt ei kasuta me sündmuse korraldamiseks enam mõttetalgu formaati. Põhjuseid selleks on kaks, esiteks on puudub laiem huvi mõttetalguks (osalejaid on siiani registreerunud kokku 6). Teiseks on mõttetalgu formaadi peamine funktsioon toota uusi ideid. Hetkel on meil olukord kus on vaja langetada otsuseid ja koostada edasise tegevuse plaane. Seega toimub sisuliselt töökoosolek kogukondade võrgustumise teemal millele lisandub selle aasta arvamusfestivali lavade ja seal käsitlevate teemade arutelu. Mõelge, mis on teie kogukonna vahetusväärtused ning tulge neid väärtuseid ja ideid jagama.
Kuna võrgustujaid ja koostegevusest huvitatuid on vähe siis on äärmiselt oluline, et need kes asja vastu huvi tunnevad saaksid ka tegevusest osa võtta. Minuni jõudnud info kohaselt saavad osad inimesed osaleda ainult reedel, mõned ainult pühapäeval ning paar ei saa tulla enne esmaspäeva. Seega oleme teie jaoks Paides olemas alates reedest (25.07) kuni esmaspäevani (28.07). Iga päeva arutelu tulemused saadame arutelus osalenutele ning ka nendele kes järgnevatel päevadel arutlema tulevad. Seega loodame, et kasutate võimalust ning viite ennast juba arutatud teemadega kurssi.
Pühapäeval (27.07) on osalejate arv kõige suurem seega toimub enamus tegevust just sellel päeval. Hetkel on pühapäeval oma osalusest teatanud Rainer, Anzori, Toomas, Siim, Kulno ja Edgar. Pühapäeval alustame tegevusega kell 10:00 hommikul ja lõpetame siis kui kõik räägitud saab :). Teiste päevade osas ootan tagasisidet teilt, ehk siis kui te ei saa pühapäeval osaleda ning soovite tulla mõnel teisel päeval siis oleks hea teada millisel päeval täpselt ning millises ajavahemikus. Selle info põhjal saame tegevusi ja tegevuse aegu optimiseerida ja kõigi aega sellega säästa.
Majutuse osas on hetkel välja pakkuda kaks varianti, esimene nendest on "Järva House" http://www.jarvahouse. com/index.cfm?main.home kuhu saab majutada kuni seitse külalist. Teiseks variandiks on Sleepin külaliskorter ( http://www.puhkaeestis.ee/ et/sleepin-kulaliskorter ) kuhu mahub kuni neli inimest. Juhul kui hind on olulisem kui mugavused siis on ka võimalik võtta kaasa madrats ja magamiskott ning ööbida Wabalinna majas täiesti tasuta. Andke teada kes tahab ööseks jääda ning broneerime teie poolt valitud majutuse.
Toitlustust korraldab kohapeal "Wabalinna Kohvik". Pühapäeval on nende poolt kaks kohvipausi (hommikul ja pealelõunat), samuti korralik lõunasöök ja õhtusöök. Seda kõike vaid 15 euro eest inimesee kohta. Teistel päevadel saavad külalised kohviku hinnakirja alusel kooke, küpsiseid, kohvi ja teed.
Ootan huviga teie küsimusi ja ettepanekuid. Näeme Paides!
Friday, July 11, 2014
Wednesday, July 9, 2014
Tiidule jutujätkuks 3.
Tiidu väidetest üks on jäänud pähe keerlema, küsib lahendamist:
20.juunil kirjutas Tiit:
TuleVAeg ürituse puhul on tõesti tegu tarkusepõllu teise äärega - inime(st)eõpetusega, humanitaariaga. Senine humanitaaria on kujunenud fundamentaalseid standarte eeldavate tarkuste eeskujul. TuleVAeg ürituse korraldati vastupidises usus, et igas inimeses on oluline arvestada ka tema loomulikku erinevust. Filosoofidest seletavad seda nägemust Nietzche, Deleuze, Margus Ott jt.
Anzori kasutab inimeste paljuvariantsuse seletamiseks metafoori IKT vallast:
Mulle on väga sümpaatne praeguse Dalai Lama juhtlause, mida ta korrutab pidevalt paljudes variantides.
Laps õpib leeriskäinult, koguduseliige õpetajalt, õpetaja praostilt, praost õpib Piiskopilt, Piiskop õpib Paavstilt, Paavst õpib Jeesuselt endalt. Nagu kirjutatud on - 1.0 taseme tekstides. (Luterlastel peaks iga patune leeritatud hing tohtima otse Jeesuselt õppida?)
Niimoodi on seletatud elamist fundamentaalsete tõdede usus. Niimoodi uskudes on kujunenud võõrandumine, kus inimene ei julgegi mõelda endast kui ISEndist. Vaja saada kellegi kõrge edasijõudja sarnaseks.
1.0 loogikatasemega tekstide tulekuga ja kehtestumisega ühiskonda lagunes loomulik Dunbari arvu (150) mahus ühiskond. (Kus tunti iga üksiku isendi iseärasusi, kus oli 2.0 või veel kõrgem N.0 tase) Kui tuli 1.0, siis Omad inimesed enda kõrvalt tõrjuti tähelepanust välja. Ei uuritud, ei süvenetud enam lihaste inimeste olemusse vaid üksikutesse elukülgedesse või aspektidesse mis kusagil kaugel miljonite sees üles haibitud. Hea läbisaamise asemel lihase naabriga sai tähtsaks eeskuju mingis kitsas aspektis ja nii siis paljude huvide puhul palju eeskujusid paljudes aspektides - kõi enamasti kaugel ja kõrgel, kirjasõna või võimukanalite abil kehtestatud.
Kas õnnestub veel 2.0 tasemele viimine?
Tiit ilmselt kahtleb, heidab muuseas ette 18.juuni kirjas:
".... Nakatul (viimast ümbritseb minu jaoks tänini salapära)."
Nii ta on....
Aga Kaupo kokkuhõigatud seltskond siiski sai mõnevõrra tuttavaks, sammukene 2.0 suunas. Lootus jääb ja sädemed kogunevad. Sädemeteseadmise kogemus koguneb, et lõpeks TuleVaeg.
20.juunil kirjutas Tiit:
"Kas küsimus väärt oskuste ja teadmiste tekkimisest ainult juhendatud õppimise tulemusel mõjub kuidagi ärritavalt?"Juhendatud õppimine on paljudel aladel, loodusteadustes ja paljudel praktilistel aladel täiesti loomulik ja vajalik. (Kuigi väidetakse, et lapsed kompuutri taga pidavat omapäi ja omavahel ka üsna kiiresti ja jõudsalt arenema. Aga kompuutri sisu on samas mingi seltskond enne sobivalt programmeerinud.)
TuleVAeg ürituse puhul on tõesti tegu tarkusepõllu teise äärega - inime(st)eõpetusega, humanitaariaga. Senine humanitaaria on kujunenud fundamentaalseid standarte eeldavate tarkuste eeskujul. TuleVAeg ürituse korraldati vastupidises usus, et igas inimeses on oluline arvestada ka tema loomulikku erinevust. Filosoofidest seletavad seda nägemust Nietzche, Deleuze, Margus Ott jt.
Anzori kasutab inimeste paljuvariantsuse seletamiseks metafoori IKT vallast:
"Kogukonnaliikumine, kui (moodsa) Eesti ühiskonna(korralduse) 2.0 tasemeni viimise vahend, on vast üks kandev ja samas ühendav idee, kas pole?" (18.juuni kirjas)2.0 on mu arust tõesti metafoor inimese õppimise suuna märkimiseks, mitte analoog. Sest vaba inimene on seadustega defineeritud kodaniku suhtes paljupalju paljuvariantsem, kui on tase 2.0 võrreldes 1.0-ga.
Mulle on väga sümpaatne praeguse Dalai Lama juhtlause, mida ta korrutab pidevalt paljudes variantides.
"Kõik inimesed on ühesarnased. Kõik tahavad saada õnnelikuks. Keegi ei taha kannatada".Nii on iga kodaniku, retsidevisti ja paavstiga. et vaja on õnnelikust õppida "... sellelt, kes on ennast tõestanud."
Laps õpib leeriskäinult, koguduseliige õpetajalt, õpetaja praostilt, praost õpib Piiskopilt, Piiskop õpib Paavstilt, Paavst õpib Jeesuselt endalt. Nagu kirjutatud on - 1.0 taseme tekstides. (Luterlastel peaks iga patune leeritatud hing tohtima otse Jeesuselt õppida?)
Niimoodi on seletatud elamist fundamentaalsete tõdede usus. Niimoodi uskudes on kujunenud võõrandumine, kus inimene ei julgegi mõelda endast kui ISEndist. Vaja saada kellegi kõrge edasijõudja sarnaseks.
1.0 loogikatasemega tekstide tulekuga ja kehtestumisega ühiskonda lagunes loomulik Dunbari arvu (150) mahus ühiskond. (Kus tunti iga üksiku isendi iseärasusi, kus oli 2.0 või veel kõrgem N.0 tase) Kui tuli 1.0, siis Omad inimesed enda kõrvalt tõrjuti tähelepanust välja. Ei uuritud, ei süvenetud enam lihaste inimeste olemusse vaid üksikutesse elukülgedesse või aspektidesse mis kusagil kaugel miljonite sees üles haibitud. Hea läbisaamise asemel lihase naabriga sai tähtsaks eeskuju mingis kitsas aspektis ja nii siis paljude huvide puhul palju eeskujusid paljudes aspektides - kõi enamasti kaugel ja kõrgel, kirjasõna või võimukanalite abil kehtestatud.
Kas õnnestub veel 2.0 tasemele viimine?
Tiit ilmselt kahtleb, heidab muuseas ette 18.juuni kirjas:
".... Nakatul (viimast ümbritseb minu jaoks tänini salapära)."
Nii ta on....
Aga Kaupo kokkuhõigatud seltskond siiski sai mõnevõrra tuttavaks, sammukene 2.0 suunas. Lootus jääb ja sädemed kogunevad. Sädemeteseadmise kogemus koguneb, et lõpeks TuleVaeg.
Wednesday, July 2, 2014
Tiidu ütlemistest 2
Tiidu küsimuste ning teiste osaliste vaikimise või "roosade prillide" tagamaad proovin mina seletada pragu Margus Ott termineid kasutades.
http://talgujad.tartu.ee/14_algus/Margus%20Ott%20dissertatsioon.html
Tema kasutab mõisteid "esindusemõtlemine" ja "eristusemõtlemine" ning püüab filosoofina tuua eesti kultuuri sisse viimast.
Sellises sõnastuses joonistasin ma enne NAKATU mai lõpu üritust soovpildi, vt. tagalatalgu-eel.html
TuleVAeg üritustes osalejad teavad, et tegelikult on kujunenud teisiti. Ma skematiseeriks hetkel nii:
Teatud lahknevus on juttude ja tegelikkuse vahel. TuleVAeg üritused on toimunud rohkem harjumuspärases esindusemõtlemise vallas. Mitmed osalejad on küll aktiivsed kogukondades, kus konkreetsed eristuvad inimesed ja tegevused aga suurem aktiivsus siiski esinduse vallas - esinevad autoritena valgustavaid tekste kirjutades või väitlejatena esinduskogudes, seltsides.
http://talgujad.tartu.ee/14_algus/Margus%20Ott%20dissertatsioon.html
Tema kasutab mõisteid "esindusemõtlemine" ja "eristusemõtlemine" ning püüab filosoofina tuua eesti kultuuri sisse viimast.
Sellises sõnastuses joonistasin ma enne NAKATU mai lõpu üritust soovpildi, vt. tagalatalgu-eel.html
TuleVAeg üritustes osalejad teavad, et tegelikult on kujunenud teisiti. Ma skematiseeriks hetkel nii:
Teatud lahknevus on juttude ja tegelikkuse vahel. TuleVAeg üritused on toimunud rohkem harjumuspärases esindusemõtlemise vallas. Mitmed osalejad on küll aktiivsed kogukondades, kus konkreetsed eristuvad inimesed ja tegevused aga suurem aktiivsus siiski esinduse vallas - esinevad autoritena valgustavaid tekste kirjutades või väitlejatena esinduskogudes, seltsides.
Tiidu ütlemistest 1.
TuleVAeg kirjavahetuses on olnud mulle mõtteidköitvaiks Tiidu kriitilised ütlemised. Küllap seepärast, et olin ise Kaupole abiks ürituse ettevalmistamisel ja jälgin seepärast erilise huviga, kuhu see seltskond kasvab või kuidas vaibub. Kui ma ka pole just mõne Tiidu väitega täiesti päri, siis igatahes saan ma osa ütlemisi jätta Tiidu kriitika hooleks ja ise püsida rohkem "hea posliteniku" rollis.
@@
Kindlasti olen ma päri Tiidu väidetega, et on vaja toimetada elulähedasemalt ja asisemalt kui kevadistel TuleVAeg üritustel kujunes.
Niisama pean ma oluliseks Tiidu huviteemat - madala kulutasemega elamine.
@@
Mul endal oli enne pensionilejäämist teadlikult kokkuhoidlik elureziim - sarnane nn kodanikupalga olukorraga. Minu põhiliseks sissetulekuallikaks 5 aasta vältel oli 40% tervisekaotuse toetus, see võimaldas mul tegelda huvitavate ja minu hinnangul kasulike asjadega, kulutamata närve ja aega tööturu konkurentsile ja siis kaheldava sisuga tegevusele. See oli ka omamoodi kogukondlik praktika - koolivend Jaan Meiesaar võimaldas mulle 2-ks aastaks tasuta elamiseks oma majakese.
Selline sponsorabi võimaldas mul õppida ja katsetada, pensionilejäädes olen ma üsna kompetentne uuemas sotsioloogias ja humanitaarfilosoofiast ning multimeediliste rakenduste alal. Nüüd on mul täispension ja arvestatav jääk tervist ning arvestatav kompentents uuemates tarkustes. Pensioniiga tõotab vähemalt esiotsas kujuneda põnevaks. Pean oma elukvaliteeti üsnagi kõrgeks, kuigi elatusatndart on vist alla keskmise.
@@
Väikese kuluga elamise paatos ja oskus on oluline vastu seda rikkuse taga-ajamise ideaalile.
Aga kuidas sellist madala kulutaseme hoiakut levitada? Kas saab selle seada universaalseks alusprintsiibiks? Nagu mänedes kristlikes käsitlustes? Inimeste võimalused ja elusaatused on üsna erinevad, ka säästliku elukorralduse mõttes. Mõni saab päranduseks vana talumaja, teisel õnnestub osta krunt 100 aastase kivilaudaga ja veel paljud muid võimalusi ja maitseid ning avastamisrõõme. Säästlik eluviis konkreetses kogukonnas või külas tähendab reaalselt mitmeid erinevaid variante. Mõnedel juhtudel sobiks ka arvatavasti betoonist tööstuslikult valmistatud rakistesse valatud konstruktsioonid ja seinad. Selline üleriiklik sotsiaalne ettevõtlus, üle riigi arvatavasti leiaks soovijaid või kaasalööjaid. See tähendaks siis täiemõõdulist ettevõtlust, kus on asjalik müügitöö või vastav poliitiline suunamine. Minu teada on umbes sarnaseid sotsiaalseid projekte korraldatud Brasiilias, kus palju miljoneid elanikke. Brasiilia suurte sotsiaalprojektide
@@
Kindlasti olen ma päri Tiidu väidetega, et on vaja toimetada elulähedasemalt ja asisemalt kui kevadistel TuleVAeg üritustel kujunes.
Niisama pean ma oluliseks Tiidu huviteemat - madala kulutasemega elamine.
@@
Mul endal oli enne pensionilejäämist teadlikult kokkuhoidlik elureziim - sarnane nn kodanikupalga olukorraga. Minu põhiliseks sissetulekuallikaks 5 aasta vältel oli 40% tervisekaotuse toetus, see võimaldas mul tegelda huvitavate ja minu hinnangul kasulike asjadega, kulutamata närve ja aega tööturu konkurentsile ja siis kaheldava sisuga tegevusele. See oli ka omamoodi kogukondlik praktika - koolivend Jaan Meiesaar võimaldas mulle 2-ks aastaks tasuta elamiseks oma majakese.
Selline sponsorabi võimaldas mul õppida ja katsetada, pensionilejäädes olen ma üsna kompetentne uuemas sotsioloogias ja humanitaarfilosoofiast ning multimeediliste rakenduste alal. Nüüd on mul täispension ja arvestatav jääk tervist ning arvestatav kompentents uuemates tarkustes. Pensioniiga tõotab vähemalt esiotsas kujuneda põnevaks. Pean oma elukvaliteeti üsnagi kõrgeks, kuigi elatusatndart on vist alla keskmise.
@@
Väikese kuluga elamise paatos ja oskus on oluline vastu seda rikkuse taga-ajamise ideaalile.
Aga kuidas sellist madala kulutaseme hoiakut levitada? Kas saab selle seada universaalseks alusprintsiibiks? Nagu mänedes kristlikes käsitlustes? Inimeste võimalused ja elusaatused on üsna erinevad, ka säästliku elukorralduse mõttes. Mõni saab päranduseks vana talumaja, teisel õnnestub osta krunt 100 aastase kivilaudaga ja veel paljud muid võimalusi ja maitseid ning avastamisrõõme. Säästlik eluviis konkreetses kogukonnas või külas tähendab reaalselt mitmeid erinevaid variante. Mõnedel juhtudel sobiks ka arvatavasti betoonist tööstuslikult valmistatud rakistesse valatud konstruktsioonid ja seinad. Selline üleriiklik sotsiaalne ettevõtlus, üle riigi arvatavasti leiaks soovijaid või kaasalööjaid. See tähendaks siis täiemõõdulist ettevõtlust, kus on asjalik müügitöö või vastav poliitiline suunamine. Minu teada on umbes sarnaseid sotsiaalseid projekte korraldatud Brasiilias, kus palju miljoneid elanikke. Brasiilia suurte sotsiaalprojektide
Friday, June 27, 2014
Hea Eesti (Emil Rutiku käest)
Hea
Eesti
Aksioom:
Tuleb
luua Eesti, mis on Rahvuskultuuri kodu ja kus oleks motiveeritus
säilitada inimlikke põhiväärtusi, kus majandus oleks allutatud
kodanike vajadustele, elukorraldus oleks keskkonnasäästlik ja
ühiskond Jätkusuutlik.
Hea
Eesti on riik kus kodanikud tahavad püsivalt elada, kasvatada lapsi
ja olla õnnelikud. Selles riigis on:
- normiks väikeettevõtlus ja ühistuline tegevus,
- tööaeg on optimeeritud,
- ettevõtetele on seatud progresseeruv tulumaks, maksustatakse „robotid“
- kodanikupalk erinevate sotsiaalmeetmete ja bürokraatia asemel
- muud poliitikad lähtuvad põhiseadusega seatud eesmärgist
Ümberjagamise
mängureegleid kohendades On võimalik vähendada sotsiaalseid
probleeme ja tõsta SKT asemel rahuloluindeksit … Väikeettevõtjate
sotsiaalse toe ära võtmine ja uute kohustuste seadmine on kirsiks
tordil kuvamaks praeguse "eliidi" mõttemudelit.
Majandusruumi korrastamiseks on vaja tuleviku pärast südant
valutavatel inimestel koonduda.
Ilusad valed, ehk Kuningas ON alasti.
Ajastu
lõpp hõljub õhus, ühed ei saa, ja teised ei taha. Paraku oli juba
40 aastat tagasi enam-vähem tajutav tupikseis. Suunatud lootused
kosmosenomaadidena seiklevatest rändinimestest on unistusi täites
uinutanud inimkonda, küll varuvariandi toob seesamune
teadusprogress.. Meeltes on institutsionaalselt kultiveeritud unelmad
progressist, isiklikust heaolust ja majanduskasvust …
Peaks
ju olema selge, et majanduskasv tähendab mitte täiendavaid töökohti
vaid uusi turgusid ja ostujõulist klientuuri.
Nagu
peaks ka olema selge, et ettevõtja eesmärk ei ole kunagi olnudki
töökohtade loomine, see on vahest ajutine paratamatus ja
soovitavalt lühiajaline. Kapitalism eeldab konkurentsis edukas
olemiseks efektiivsust, ehk tuleb odavamalt hankida ja kallimalt
müüa. Robot on pikemas perioodis efektiivsem.
Peaks
olema juba ammu ka selge, et meie armas planeet Maa on tänaseks üle
koormatud, vägistatud nö „tööstusrevolutsiooni“ poolt.
Pideva
tüütu jutu taustal töötajate nappusest on ometi igaühel selge et
on palju ebavajalikku tööd tegevaid inimesi ja seda demonstreerib
ka riik vajaduse sunnil kergekäeliselt tehtavate koondamistega,
näidates et midagi ju ei juhtu. Ehk süsteemi toimimiseks senise
mudeli järgi on vaja olnud sünteetilisi mitte ainult
vajaduspõhiseid töökohti. Ebamõistlikult keerukas elu oma
tõlgendajate, nõustajate, arvestajate, järelvalvete, jagajate jne
on osa maksuringist mis on olnud majanduse vereringeks ja aitab
varasid ümber jagada.
Majandus
on muutunud asjaks iseeneses ja ei teeni inimkonna huve, kapital on
kontsentreerunud ja majanduslik ebavõrdsus on kriitilisel tasemel.
Vaeseid saab lollitada illusiooniga 5’ rikkama riigi hulka
jõudmisest, sest nad ei saa aru et on vaesed ja mis asi see rikkus
on. See on midagi hoomamatut. Inimesed on hõljumas soovunelmais
uimastatuna armsatest pooltõdedest ja suisa alatust valest. Kartust
kaotada töö ja roll ühiskonnas ja hirmu ebakindluse ees püüab
leevendada lootus olla võtjate poolel. See paneb suure osa inimesi
endiselt hääletama reformierakonna poolt, kuigi viimased on selgelt
väljendanud ennast vaid suurkapitali huvide eest seisjana.
Maksujõulise
turu kadumisel on paraku raskustes kõik. Tänane liberalism ja
turumajandus on mudelina igas teises kodus Monopoli nimelise mängu
näol ja kõik teavad, et kui ühel mängijal hakkab hästi minema,
siis ta võtab kõik („winner takes it all“) ja et pikemalt
mängida, tuleb varad vahepeal laiali jagada. Vägivaldsest
jagamisest pole keegi huvitatud ja nagu Kaarel Tarand Thomas Piketty
kuulsat teost (Capital in the Twenty-First Century) analüüsides
usub, eelistaksid superrikkad kõrget tulumaksu giljotiinile. Ehk
tuleb leida muu tee ja selleks on vaja kõigi inimeste tähelepanu ja
pühendumust. Sellega on kiire, alternatiiv oleks jube. Ja see uus
mudel peab olema jätkusuutlik.
Peab
aru saama, et ühiskonna nö mängureeglite puhul on tegemist
ühiskondliku kokkuleppega. Kui me lepime kokku, et elu on võitlus,
süsteem võimaldab varade lõputut (?) kontsentreerumist, maksustame
lihtinimese ja alati peab püüdma olla võitja, siis peame leppima
ka sellega, et ressursse kasutatakse ebamõistlikult, keskkonda
hävitatakse, on kasvav hulk õnnetuid jne.
Muide,
muud kariloomad võitlevad küll soo jätkamiseks, teevad aga
koostööd toidu hankimiseks, paremale rohumaale pääsemiseks ja ei
päranda võimu ega vara. Sellist õnnelikku kooseksisteerimist võis
veel paarkümmend aastat tagasi näha ka mõnede loodusrahvaste
juures.
Huvitav
on täheldada sõna "sustainable" (jätkusuutlik) kasutust
viimase 50 aasta jooksul. Sedalaadi mõtlemine on rahva sekka üsna
värskelt jõudnud. Analüütikud teadsid probleemi seoses
loodusressurssidega ammu, aga „huvigrupp“ ei soovinud (ega soovi
veelgi) muutusi. Globaliseerumise vastased liikumised ja
keskkonnaaktivistid naeruvääristati, tembeldati
vandenõuteoreetikuteks, anarhistideks .... Status
Quo säilitamise huvides jätkub ka täna teisitimõtlejate
materdamine ja poriga loopimine, aga paraku on interneti levik ja
areng tekitanud olukorra kus infojuhtimine pole enam kontrollitav
huvigruppide poolt. Ei aita ka püüdlik rakkes hoidmine, sest nad on
inforuumis ja interaktiivsed ka töölaua taga. Ehk pole mingit mõtet
neid hoida piltlikult vägisi Rate’s ja FB’s“ olemas või
paremal juhul Telegram’i lugemas.
Erinevaid
ideoloogiaid on rakendatud aastasadu „huvide“ vankri ette ja
tulemusi on näha jätkusuutmatus, ebavõrdsust ja pingeid täis
ühiskonnas. Mingite ideede demagoogiline materdamine seetõttu, et
mõni režiim on neid enda kasuks kasutanud on kui lapse pesuveega
väljaviskamine. Näib et uus kass ei saa olla sama värvi mis mõni
varasem kes hiiri ei püüdnud, ehk parimat osa üle võttes ei saa
ilmselt kasutada ideoloogia nime. Vähimagi sarnasuse puhul aga
sildistatakse kõik oponentide poolt et saaks tühistada. Selge on
aga ka see et korduvat „monopolimängu“ ei taha keegi mängida
(kus vahepeal vägisi varad ümber jagatakse). Ja aeg on küps
muutusteks.
Ettevõtlus
Euroopas
on ligi 70% erasektori töökohtadest väikestes ja keskmise
suurusega ettevõtetes (VKEd). 23 miljonit VKEd on kümne aasta
jooksul loonud enamiku uutest töökohtadest ELis.
Eurobaromeetri
uuringu järgi on EL keskmine iseenese tööandjaks olemise tahe 45%,
kuid see on palju madalam, kui vastav näitaja USAs.
Eestis
on umbes 42 ettevõtet 1000 elaniku kohta (Euroopas riikide keskmine
ca 60). Reaalselt on oma ettevõtte loonud 8% naistest ja 10%
meestest. (allikas: BNS).
Väikeettevõtja
kuvand ühiskonnas jätab tublisti soovida ja ettevõtjaks olemine on
tehtud keeruliseks.
Tabel
1.4 Suhtumine edukatesse ja ebaõnnestunud ettevõtjatesse
USA |
Euroopa |
Võitja
- Sa oled kangelane! |
Võitja
- Maksa makse! |
Kaotaja
- Mine teisele katsele! |
Kaotaja
- Maksa võlad!
|
Allikas:
Ettevõtlus 1. A. Miettinen, J. Teder.
Uuringufirma
Klaster uuringu järgi on peamiseks takistuseks oma ettevõtte
loomisel vajalike rahaliste vahendite puudumine, mille tõi
välja 74% vastanutest. Selle uuringu järgselt on astunud riik aga
rida samme ettevõtluskünnise tõstmiseks- kaotanud sotsiaalse toe,
pannud lisakohustusi jne.
Parandada
tuleb väikeettevõtja mainet ja rohkem inimesi peaks ennast mõttes
samastama selle grupiga. Paraku on ühiskonnas levinud ettevõtja ja
kodaniku vastandamine, mille taga on ka valitsuse kõrvu paistmas.
Mees
kes vestab mõned puulusikad ja püüab need laadal müüdud saada,
on ettevõtja. Samuti nagu see, kes vastuteene või mõõduka tasu
eest kedagi aitab. Ettevõtlikkus on inimeseks olemise loomulik osa.
Majandusraskustes Kreekale nähti ette et viimane peab võtma
tarvitusele meetmeid väikeettevõtluse ergutamiseks. Paraku on meil
sõnades ettevõtjasõbraliku paremvalitsuse juhtimisel tehtud kõik
selleks et vastandada väikeettevõtjaid tavakodanikega, tekitada
künniseid ettevõtlusega tegelemiseks, jätta ilma ettevõtlikumad
sotsiaalsetest garantiidest, halvendada kuvandit ja süüdistada
(läbi oma tegevuste) väikeettevõtjat riigi raskustes. Inimesele on
ettevõtjastaatus justkui „hapud viinamarjad“ ja kui riik vaatab
ettevõtjaid kui pätte kelle järele valvamiseks on vaja võtta
tarvitusele suunatud meetmeid, on parem positsioneeruda
„tavakodanikuna“ ja pigem vastanduda neile. Paradoksaalsel
kombel on ettevõtja suurim vaenlane ja tegelik vastand
suurettevõtja, OTE. Kui väikeettevõtjad loovad enamuse erasektori
töökohtadest siis OTE suretab väikeettevõtlust, ostab seadusi,
robotiseerib ja vähendab inimtöö kaalu oma sektoris, tekitab
lisakulusid ja probleeme ühiskonnale/riigile/kov’ile ning tema
robotid ei osale maksuringis, ei kuluta.
Tegevused
lähtuvad motivatsioonist.
Läbi selle on parem juhtida ühiskonda kui keeldude ja käskudega.
Kui liiga suur ettevõte ei ole ühiskonnale sageli hea siis
väikesteta ei saa. Suur aga hävitab väikseid. On vaja tekitada
olukord, kus liiga suureks saada ei ole alati kasulik ning kus suured
osalevad väikeste sünnitamises, kus
nad oleksid sellest huvitatud.
Aktsiisid
Räpsutootmise
ohjamiseks on vaja maksureformi. Esmalt on vaja on-site piisava
kestvusega garantiisid ja toodetele mis ei ole esmatarbekaubad aga ei
oma nõutud perioodiga garantiid tuleb maksustada aktsiisiga. Sellega
saavad võimaluse kohalikud ettevõtjad kes toodavad kvaliteetset
kaupa ja suudavad pakkuda garantiid.
OUTLET
Peavad
olema KOV’i poolt toetatud keskused väiketootjatele ja ettevõtte
enda outlet- müügipunktid mis võimaldavad loobuda tarbijal
„lisaväärtusteenustest“ mida turunduse, transpordi, laostamise
ja letil pakkumise näol monopolistlikud suurfirmad pakuvad.
Jaekaubanduse regulatsioonid
Suurte
kaubanduskettide marginaali tuleb kontrollida ja seada piiranguid
maakasutusele vastavalt asukohale liikuvusele.
Taanis
on 1997. aastal vastu võetud kaubanduspindu puudutav seadus. Suuri
jaekauplusi võib seaduse järgi ehitada vaid suurtesse
linnakeskustesse, piirkonnakeskustesse ja kohalikesse keskustesse.
Keskusest väljapoole, äärelinnadesse võib rajada maksimaalselt
1000 m2 korrusepindalaga väikekauplusi või kauplusi suurt
müügipinda vajavatele erikaupadele. Lisaks on määratletud ka
toidukaupluste maksimaalne suurus.
Tallinnas
on super- ja hüpermarketid toonud endaga kaasa täiendava
autostumise. See on läbi liisingu- ja kindlustuskohustuse
majanduslikult raske koorem maksumaksja rahakotile, teisalt nõuab
linnalt suuremaid kulutusi teede korrashoiule. Lisaks rõhub see
tendents kohalikke väiketootjaid. Äärmusliku juhtumina on meil
meeles Rimi välismaise liha skandaal.
Kui
väikepoed elurajoonides on välja suretatud, siis lihtsalt peab
peres auto olema, et käia suures kaupluses. Kui väikepoes oli
ostukorv justkui kallim, siis kõiki otseseid ja kaudseid kulusid
kokku arvestades (liisingust, kindlustusest kuni maksurahadest
teostatava teehalduse kuludeni) on tegelikkus aga hoopis teistsugune.
Tallinna
külastanud inimesed imestavad, et kus on küll asumitest kauplused
kadunud. Alles on jäänud küll ketipoed nagu A&O,
Säästumarketid ja Maxima X-d, kuid see ei kata vajadust. Väiksemate
kodulähedaste poodide tekke soodustamise peale võiksid mõelda nii
kohalik omavalitsus kui ka riik.
Sarnane
mõju on ka haridussüsteemil ja eliitkoolidel. Kui lapsed ei käi
koolis elukoha lähedal, siis nendega seotud logistika lisab
tuntavalt autosid. Tasuta ühistranspordi teemalistes sõnavõttudes
on suur osakaal väidetel, et ilma autota lihtsalt ei saa hakkama -
last on vaja kooli ja lasteaeda viia ja supermarketis on samuti vaja
käia.
Kohalik
väiketootja peab saama konkurentsivõimeliseks kvaliteetset
toodangut pakkudes.
Riigi juhtimine
Põhiseadusest:
Kõikumatus usus
ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud
Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja
kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril,
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,
mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade –
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,
mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade –
See mõte on
ülimuslik, millega vastuolevad seadused ja rakendusaktid juba eos
peaksid olema kehtetud. Kultuuri eksisteerimiseks on vajalik
kriitiline mass selle kultuuri kandjaid. Eesti on rahvusriik,
rahvuskultuuri reservaat/kaitseala. Eesmärk on jätkusuutliku
kultuurikandjate heaolu tagamise läbi kindlustada rahvuse ja
kultuuri säilimine läbi aegade. Millegipärast ei ole senise
erakondliku poliitikaga liberalistlikke põhimõtteid rakendades see
hästi õnnestunud. Majandus peab toetama rahvuslikku hüve/ ja
tugeva eestluse eksistentsi mitte laskma orjastada kolonialistidel
oma rahvast hõbeseeklite eest. Praegune klikk meenutab oma hoiakute
ja käitumisega hõimujuhte orjakaubanduse kuldajal Aafrika
läänerannikul. Toimub karistamatult ebaõigluse kasv, kapitali
väljavool, kohaliku ettevõtluse ahistamine.
Suhtumine
ettevõtlikku inimesse peab muutuma, seadused tuleb tühistada. §13
eeldab seda.
Sellega
ei ole riik hakkama saanud moel mis rahuldaks majanduse nõudmisi.
Innokeskuse kontseptsioon!
§
53. Igaüks on kohustatud säästma elu- ja
looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale
tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus.
Paraku
ei ole meil seni ökoloogilist jalajälge arvestatud ja keskkonna
kurnamine „huvigruppide“ heaks jätkub riiklikul heakskiidul ja
toel
On
aeg põhiseadus kohendada, vältimaks tõlgendusi mis tema
algupärases mõttest võimaldab mööda vaadata.
Kõrgeimat
võimu riigis kannab teadupärast rahvas. Võimu teostamisel on nii
riigikogu, valitsus kui ka president vahendeiks, kelle ülesandeks
on teostada rahva tahet, mitte huvigrupi tahet ega enda isiklikku
poliitikat. Võim ja vastutus peavad käivad käsikäes. Seda
eeldavad demokraatia ja õigusriigi normid. Esmane nõue on avatus
riigijuhtimises, läbipaistvus, salastamise oluline piiramine. Mina
pooldaks isegi riigis mitte otsese riigikaitsega seotud
sala(statud)organisatsioonide keelustamist.
Lihtsus
ja kasutatavus asjaajamises peavad saama seaduseks. Seda ka toomaks
tavakodanikku lähemale teda puudutavatele olulistele otsustele.
Valimissüsteem
peab selgelt kajastama kodanikkonna (mitte „valija“ ehk väiksema
osa elanikkonnas) tahet. Esmalt Kodanikele üldine Valimiskohustus,
ja kodanikupalga abil väärtustada kodanikuks olemine. Saavutame
olukorra kus valijaskond ja kodanikkond tähendaksid sisuliselt sama,
elanikkond aga läheneks kodanikkonnale oluliselt! Saadikul peab
olema pideva aruandluse kohustus valijate ees; ta peab olema
tagasikutsutav.
Eriõiguste
kaotamine. Ära peavad kaduma puutumatus ja eripensionid. Avaliku
sektori palkade algühikuks peab olema miinimumpalk.
Osalusdemokraatia
põhimõtted tuleb seadustesse kirjutada.
Riigimehelikkus ja Eetika
Vastutus
(e puudumine) riigijuhtimisotsuste eest on tõsine teema. Ka lihtsalt
„luiskamisel“ või pooltõel riigikogus või ka avalikkuse ees
(teles) võib olla kordades suurem mõju kui mistahes varavastasel
kuriteol. Veidral moel on „Kohtukulli“ ees valetamine karistatav
aga teadlikult massidega manipuleerimine mitte.
Kui algatada seadusemuudatus, et riigikogus teadlikult valetamine on kohtulikult karistatav, oleks põnev kui paljud 101'st on seda meelt et riigikogus peab saama valetada kuna vastasel korral piiratakse nende õigusi...
Kui algatada seadusemuudatus, et riigikogus teadlikult valetamine on kohtulikult karistatav, oleks põnev kui paljud 101'st on seda meelt et riigikogus peab saama valetada kuna vastasel korral piiratakse nende õigusi...
Riigimeeste ja muidu tasustamisest
Keskmine
palk tasude arvestamise alusena ei ole objektiivne. Arvestusse ei ole
kaasatud töötuid, töövõimetuid ega Soomes tööl käijaid.
Koondades, vähendades töökohti ja tõstes palkasid (efektiivsem?)
tõuseb keskmine palk, suureneb abivajajate armee ja tervishoiu
kulutused.
Küll on miinimumpalga kasv konkreetset positiivset mõju ühiskonnas avaldav. Ideaalis astuks asemele kodanikupalk ja väheneks tööandja personalikulu. On selge et meie töötaja ei jää oma võimekuselt ja efektiivsuselt maha Saksa või Soome töötajast.
Palkade ülemise otsa upitamine on üldse vale. 2009 a Inglismaal läbi viidud uuring näitas et usk palgatasemete ja ettevõtte kasumlikkuse seosest on müüt. Ja ka see, et kõrgem palk motiveerib kõrgemal positsioonil töötamist Leiti et juhi palga tõstmisega ettevõte ei võitnud midagi, pühendumus ei kasvanud vaid pigem langes ja ka väikese palga juures eelistaksid nad teha sedasama, mitte minna lihttööle. Huvitav oli ka hinnang kui palju kasu/kahju keegi toodab enda sissetulekuga võrreldes. Näiteks haigla sanitar oli ühe tema peale kulutatud naelsterlingi kohta üle 40 korra ühiskonnale kasulikum kui investeerimispanga juht... Suured palgalõhed on põhjendamatud ja loovad vaid pingeid ühiskonnas.
Ehk riigikogulase palga ja töö vahel puudub samuti korrelatsioon. Kui see oleks oluliselt väiksem tänasest, siis kaoksid „broilerid“ ja seda tööd teeksid siis pigem aatelised inimesed.
Küll on miinimumpalga kasv konkreetset positiivset mõju ühiskonnas avaldav. Ideaalis astuks asemele kodanikupalk ja väheneks tööandja personalikulu. On selge et meie töötaja ei jää oma võimekuselt ja efektiivsuselt maha Saksa või Soome töötajast.
Palkade ülemise otsa upitamine on üldse vale. 2009 a Inglismaal läbi viidud uuring näitas et usk palgatasemete ja ettevõtte kasumlikkuse seosest on müüt. Ja ka see, et kõrgem palk motiveerib kõrgemal positsioonil töötamist Leiti et juhi palga tõstmisega ettevõte ei võitnud midagi, pühendumus ei kasvanud vaid pigem langes ja ka väikese palga juures eelistaksid nad teha sedasama, mitte minna lihttööle. Huvitav oli ka hinnang kui palju kasu/kahju keegi toodab enda sissetulekuga võrreldes. Näiteks haigla sanitar oli ühe tema peale kulutatud naelsterlingi kohta üle 40 korra ühiskonnale kasulikum kui investeerimispanga juht... Suured palgalõhed on põhjendamatud ja loovad vaid pingeid ühiskonnas.
Ehk riigikogulase palga ja töö vahel puudub samuti korrelatsioon. Kui see oleks oluliselt väiksem tänasest, siis kaoksid „broilerid“ ja seda tööd teeksid siis pigem aatelised inimesed.
Sotsiaalia
(kodanikupalk
vs pensionisüsteem ja toetused).
Pensionisüsteem on oma suhteliselt lühikese eksistentsi jooksul jõudnud lõhkuda traditsioonilise peremudeli. Vana peremudel, kus elukaare kestel eri põlvkondadel oli kõigil oma roll, pakkus sotsiaalsed garantiid. Normaalse kindlustunde kompensatsiooniks on isikliku "kindlustuse" (varalise) loomise vajadus mis toidab tarbijaühiskonda. Aastakümnete eest andis lubadus tagada väärikas vananemine head maksutulu, aga töötavate inimeste ja pensionäride (sh töövõimetus-) suhe on sedavõrd muutunud et edasi sedasi ei saa. Tupikusse jõudmine oli selge ka aastakümneid tagasi, aga väga ebapopulaarne on teatada, et ....
"Sammaste projekt" oli katse mingit leevendust tuua, pensioniiga lõputult tõsta ei saa (pole ka tegelikult vajaduspõhiseid töökohti ja vanemad inimesed poleks konkurentsivõimelised). Nüüd otsitakse võimalusi lähendada peresid, aga suur probleem on juba tekitatud. Retoorika kostub, et eks pea pered tulevikus ise oma vanainimesi ülal pidama... Samas tean mitut peret, kus lapsed on varakult "iseseisvunud" ja ema arvab et ta on õiglaselt ära teeninud vanaduspuhkuse ning distantseerib ennast lapselaste kasvatamisest. Adumata et tema järglased teenivad tema tänast leiba aga ise on esimene petetute põlvkond, kellelt on maksud võetud aga vastu midagi ei saa. Samas tundub emale ka ebaõiglane igasugune etteheide, kuna lapsed pole vanematekodu suhtes piisavalt varem tähelepanu üles näidanud...
Pensionisüsteem on oma suhteliselt lühikese eksistentsi jooksul jõudnud lõhkuda traditsioonilise peremudeli. Vana peremudel, kus elukaare kestel eri põlvkondadel oli kõigil oma roll, pakkus sotsiaalsed garantiid. Normaalse kindlustunde kompensatsiooniks on isikliku "kindlustuse" (varalise) loomise vajadus mis toidab tarbijaühiskonda. Aastakümnete eest andis lubadus tagada väärikas vananemine head maksutulu, aga töötavate inimeste ja pensionäride (sh töövõimetus-) suhe on sedavõrd muutunud et edasi sedasi ei saa. Tupikusse jõudmine oli selge ka aastakümneid tagasi, aga väga ebapopulaarne on teatada, et ....
"Sammaste projekt" oli katse mingit leevendust tuua, pensioniiga lõputult tõsta ei saa (pole ka tegelikult vajaduspõhiseid töökohti ja vanemad inimesed poleks konkurentsivõimelised). Nüüd otsitakse võimalusi lähendada peresid, aga suur probleem on juba tekitatud. Retoorika kostub, et eks pea pered tulevikus ise oma vanainimesi ülal pidama... Samas tean mitut peret, kus lapsed on varakult "iseseisvunud" ja ema arvab et ta on õiglaselt ära teeninud vanaduspuhkuse ning distantseerib ennast lapselaste kasvatamisest. Adumata et tema järglased teenivad tema tänast leiba aga ise on esimene petetute põlvkond, kellelt on maksud võetud aga vastu midagi ei saa. Samas tundub emale ka ebaõiglane igasugune etteheide, kuna lapsed pole vanematekodu suhtes piisavalt varem tähelepanu üles näidanud...
Kodanikupalk
asendaks pensioni ja lahendaks selle küsimuse täielikult. Pole ka
teemaks enam pensioniiga.
Tööajast
Kuigi töötajaid on Euroopas ühiskonnas ligi 40% elanikkonnast ja neist on tootval tööl vaid osa, oleme silmitsi ületootmise ja raiskamisega ja mõeldakse välja uusi mittevajalikke „vajadusi“. Efektiivset tööd teeb inimene aga mitte 8’ vaid 5 tundi keskmiselt päevas. Lühema tööaja puhul tekiks inimestel uusi vajadusi seoses elu elamisega, väheneksid stress, tervishoiukulud, töövõimetus jne. Tänase riikliku eliidi arusaamasid illustreerib ehedalt töövõimereform, mille raames „Jah, härra Minister“ stiilis plaanitakse toeta jätta abivajajaid neile võimalusi pakkumata suurendades samas ametnike armeed.
Järk-järguliselt
tuleb sisse viia 5t tööpäev. Tänapäeva olukorras (ukselävel on
nn. robotite revolutsioon) on ainukeseks sotsiaalse olukorra
stabiliseerimise võimaluseks tööpäeva lühendamine. See tähendab
poliitilist tahet vähendada kapitali kasumlikkust inimeste
hüvanguks.
3-shift
society
Tuleks
muuta kardinaalselt tööaega. Väga radikaalsena tunduv samm aga
lühenevast töönädalast räägitakse mitmel pool aga see ei tee
ruumi teistele töötahtjatele. Ühiskonnas on oodatud lubadus
lahendada probleeme mis seotud vananeva elanikkonna, töötuse,
tootmisvahendite ja -ressursside ebaefektiivse kasutamisega, taristu
koormatusega, iibega jne. Kui viia
tööpäev vastavusse tegelikult efektiivse tööajaga.
5 tunnine tööpäev ja 25 tunnine töönädal võimaldaksid
vajadusel elu sisuliselt korraldada 3 „päevases“ vahetuses ja
lisaks tööorjusele, mis on konti mööda ka 70 aastasele, jääb
aega noortel elu nautida/lapsi teha vihtuda, suhelda ja ka riigiga
asju ajada (ametites siis 2' vahetust ehk alati on kõigile
töömesilastele sobiv kaupluste ja teeninduspunktide külastusaeg).
Elukeskkonna saab tunduvalt paremaks, taristute kasutamine ühtlustub
(hajutub liikumine ajaliselt, väheneb tippude koormus) ja kui
masinaid opereerivad inimesed 7 tunni asemel 4,5+ 4,5 =9 tundi
päevas, kajastub see positiivselt ka tootmise hinnas, masinate
amordis jne.
2'
töökoha pidamine on ka Reaalselt
võimalik noortel ja tervetel.
Pädevusest
Kui
räägitakse et meil on „kvalifitseeritud tööjõu puudus“, siis
selle vastu eeskätt peaksid inimesed tagajalgadele tõusma. Kui
tegemist on valdkondadega, mille osas on avalik huvi, on riigi asi
neid koolitusi rahastada. Kapitali asi on koolitada kohapeal enda
tarbeks tööjõudu (mitte rääkida selle sissetoomisest ja
rahvuskultuuri lahjendamisest), kui riik ei ole põhiseadusega seatud
kohustusega tasemel aga kasumi saamisest ajendatult soovitakse
tegeleda valdkondadega millele siin inimkate puudub. Rahvusriik peaks
olema kui reservaat ja teenima oma rahva huve mitte väikse grupi
huve mis-iganes hinnaga, külvates kannatusi, rikkudes keskkonda ja
lahustades rahvuskultuuri.
Progresseeruv ettevõtluse maksustamine ja aktsiisid turu reguleerimiseks
Tulevikku
silmas pidades on kapitalism kui kasumi printsiibile rajatud masin
muutunud iganenuks, sest ta ei saa enam globaliseerumise lõppemise
tõttu kuhugi enam laieneda. Laienemise ja kasvuta on kapitalismi
päevad loetud. Teiselt poolt seab kasvule piirid Maa piiratud
ressursid. Seega tuleb kapitalism, millega pidi inimene kohanduma
(siit kõik võõrandumise probleemid), välja vahetada
põhimõtteliselt uue sotsiaalse süsteemiga, kus majandus on
allutatud inimeste huvidele.
Ludiidide
ajast (http://et.wikipedia.org/wiki/Ludiidid)
on „progressi ülistajad“ rääkinud hüvedest, unustades
jätkusuutlikkuse. Jutt on käinud sellest kuidas inimestel on siis
rohkem aega „puhata ja mängida“. Need kel on õnnestunud (sageli
juhuse kaasabil või ebaeetiliselt) rahavood enda kasuks liikuma
panna ei kipu progressist tulenevaid hüvesid mõistlikult jagama, on
huvigrupid ja lobi jne. Ilma maksujõulise turuta on suurtööstur
oma masinapargiga justkui enda istumiseks oleva oksa saagija….
Indrek
Neivelt on öelnud et Praegune
maailmamudel on selline, et raha koguneb nende kätte, kes mõtlevad
välja roboteid ja programme robotitele. Või siis naftapuuraugu
omanike kätte. Ja nemad ei oska seda raha kuhugi panna! See mudel ei
saa ju kaua kesta. Midagi ei ole teha, üle maailma on vaja
teistsugust maksustamist.
„Robotid
maksavad“
selle
serveeringu võlu seisneb selles, et ei rünnata seda heroiseeritud
"investorit" vaid masinaid mis ei osale maksuringis. Kui
inimesed asendatakse masinatega, peaksid olema masinad maksustatud.
Kodanikupalk
On
juurdunud arusaam „kes ei tööta see ei söö“. Tundub kuidagi
ebaõiglane et raha peavad saama ka inimesed kes ei tööta. Aga tööd
teevad üha rohkem ära masinad ja mitte vajaduspõhiseid, tehislikke
töökohti ei õnnestu ka nähtavasti lõputult juurde luua, pigem on
surve koondamistele. Samas on võimatu mõõta indiviidi panust
ühiskonnale selle järgi kas ta on palgalehel. Kas vabakutseline
kunstnik või sotsiaalse närviga mõtleja on ebaolulisem kui
kohatäitja kes maksumaksja kulul FB’s „on“.
Kodakondsus
tuleb väärtustada, lojaalsetele kodanikele asukohada Eestis KOV
valimistel valimisõigus ainult kodanikele. Selleks kodanikupalk, mis
on seotud eeldusega, et kodanik on lojaalne riigile. Ehk täidab
valimiskohust, muid kodanikukohustusi ja osaleb sisemises
majandusringis. (ei lahku näiteks riigist mammonajahil kui
hariduskulud on siinse kogukonna kaetud). See on tugev
julgeolekuargument. Kui narvalased soovivad ennast siduda Eesti
riigiga ka läbi kodakondsuse ja on valmis selle staatuse eest ka
idanaabri vastu relva tõstma.
Euroopa
Liidu poolt on võetud kohustus vähendada vaesust 20 miljonile
aastaks 2020
Majanduse
tegelik ülesanne on tagada kogu ühiskonnale eluks vajalik ja
progress peab perspektiivis vabastama inimese suuremal määral
tööst. Majanduskasv ei tähenda täna rohkem töökohti vaid:
- Suuremat nõudlust/laiemat turgu
- Efektiivsust tootmises (robotiseerimine)
Tänane
tööturu pilt Euroopas on laias laastus:
40%
palgasaajad,
60%
ülekantud sissetuleku saajad (lapsed vanematelt, vanurid, invaliidid
töötud sotsiaalabina).
Sotsiaalbürokraatia/abistruktuuride
kulu: ?
Suur
hulk töökohti ei ole vajaduspõhised vaid sünteetilised mis
hoiavad teatud osa ühiskonnast tegevuses kuid mille kulud maksavad
kinni lisaväärtuse loomises osalevad töötajad. Keda jääb aga
aina vähemaks.
Osaliselt
koormavad otsitud tööd ka lisaväärtuse loomisega tegelevaid
inimressursse vähendades nende efektiivsust.
Konkurentsivõimes
on tööjõukulu olnud kaua probleemiks. Kodanikupalgaga väheneks
palgasurve tööandjale, ehk selle võrra väheneksid palgad aga
inimese sissetulek sama panuse juures ei kahane. Bürokraatia
vähendamise arvelt saaks aga enam raha läbi kodanikupalga siis
neile, kes täna alla toimetulekumiinimumi sissetulekuga hakkama
peavad saama.
Kodanikupalk
erineb traditsioonilisest sotsiaalkindlustussüsteemidest kõrvaldades
bürokraatia ja selle ülalpidamiskulud ning samuti häbitunde, mis
on seotud üksikisiku ainelise olukorra hindamisega. Ei töövõimetus
ega miinimumpalk ei ole enam teema. Kodanikupalk peab vaid olema
piisav, et sellega tõepoolest ära on võimalik elada.
Kodanikupalgaga
kaob vaesumishirm, väheneb perevägivald. Vägivaldne käsi pole
enam toitev käsi. Partner ei ole iseenesestmõistetav ja suhete
nimel tuleb teha tööd.
Kodanikupalga
juurutamisega Eestis väärtustaksime kodakondsuse. See on tugev
kaitse idanaabri võimaliku invasiooni vastu arvestades „kaasmaalaste
poliitikat“ Venemaa lähinaabruses ja vähendab julgeolekuriski.
Kodanikupalgaks
oleks esialgu hea arvestada riigi täna tehtavate kulutustega ühe
kinnipeetava kohta. Hea inimene pikaajalise töötuna on ilma kõigist
hüvedest ja viimases hädas sunnitud midagi kurja tegema, et riik
võtaks ta hoole alla. Absurd kuubis!
Kui
on kodanikupalk, ei ole teemaks enam ka enam miinimumpalk. Seniks
tuleb vähendada
väikesepalgaliste maksukoormust, miinimumpalga pealt ei tohiks
maksta tulumaksu ja miinimumpalk peab olema nii suur, et sellega saab
ära elada ja lapsed üles kasvatada (IN)
Kodanikupalk
võimaldab oluliselt „Õhemat riiki“. Perspektiivis tuleks
kaaluda progresseeruvat pärandimaksu ja kasutult seisvate hoonete
maksustamist.
Erakonna vajadusest
Suur
häda on selles, et elementaarseid arusaamu ja põhimõtteid
kiputakse unustama ja mudeli asemel tegeletakse kosmeetikaga.
Enamasti käib sinna juurde mingi absoluutse tõe pähe esitatud
raamatuvale (kellegi väide, arusaam või meelevaldne tõlgendus).
Paraku teame ju, et ühiskondlik arvamus on enamasti üksikisiku
arvamus millest on kujundatud massipsühhoos.
„Sheeple“!
Inimese
kaitsemehhanismiks on omadus kuulda ja näha mida tahetakse, mitte
tekitada endas ebamugavust, sisemisi vastuolusid. Isegi tajudes
probleeme ümberringi (hukkuvaid kaaslasi) käitub inimkond kui
kalkunikari-" ehk kütid mind ei lase, neil peaks ju kohe
kõhujagu saaki olemas olema".... Lootuses et läheb ehk mööda
ei taheta justkui vastanduda "võitjatega" kuniks Maslovi
püramiidi baasvajadused on OK.
On palju aabitsatõdesid mida ei osata kohaldada "suurte maailmaasjade peale", sest nagu ka suured rahanumbrid tunduvad hoomamatud, nii on tavainimese koduuksest kaugemal sündiv juba "kosmos", ehk taustsüsteem on hirmutavalt lai.
On palju aabitsatõdesid mida ei osata kohaldada "suurte maailmaasjade peale", sest nagu ka suured rahanumbrid tunduvad hoomamatud, nii on tavainimese koduuksest kaugemal sündiv juba "kosmos", ehk taustsüsteem on hirmutavalt lai.
Õnneks
on õhus tunda mõningaid mõtteviiside muutusi. Erakonna asutamine
on ilmselt möödapääsmatu, ilma selleta on viljatu diskussiooni
pidada. See samm aitaks protsessile kaasa. Pole mõtet kokku koguda
tuntuid inimesi, kes ühtemoodi ei mõtle ja kopeerida ideeliselt
juba olemasolevaid liberaalseid parteisid. Segastel
aegadel võtavad ohjad enda kätte need kellel on valmis platvorm.
Halb oleks kui taas aatemehed oportunistide poolt nurka saaksid
surutud. Siiani on imestamist, kuidas siis Loomeliidud, ERSP etc
asendusid "nendegakellenimesideiütle".
Konkurentsiprintsiipidest
ettevõtluses, ettevõtete tulumaksust, monopolidest/OTE’dest ei
võta tänapäeval suud täis isegi ei kesklased ega sotsid. Kui
jätkusuutlikkus nõuab kardinaalseid muudatusi, siis tahaks teha
neid veretult. Pikalt on kultiveeritud hoiakut, et "on küll
jama aga me pole paremat veel kuulnud...", samas on paberit
määritud aja jooksul korduvate lubadustega, et tehnoloogiline areng
peaks võimaldama inimestel väiksemat koormatust ja paremat elu.
Tegelikkuses on soov odavalt saada draivimas ühelt inimeselt kahe
töö tegemise nõudmist, mis tõstab stressi ja loob
töövõimetuspensionäre (nende arv on Eestis kasvanud üle 100 000
ja kõik halavad, et mis saab pensionisüsteemist aga keegi ei esita
küsimust- miks neid nii palju on ühtäkki!).
Ilma
koondumata ei saa, aga pole mingit mõtet uuel erakonnal nende
olemasolevate sarnaselt ja tegeleda justkui millegagi. Lubadused
piirduvad ikkagi vaid kosmeetikaga ja needki jäävad saavutamata
ettekäändel et „raha pole“. Sisuliselt on praegune poliitika
nagu vene kroonus öeldi, - „imitatsia burnõh deistvij“ ja
eesmärk on „status Quo“.
Juba
oma valimisprogrammis tuleks ette näha konkreetsed suunad,
kogukondlikkuse, valimiskorra muutuse, valitsemisprintsiibid,
volitused, vastutuse jne. Kas võiks kas erakonna sloganiks olla
„Parem Elu!“?
Katastroof
maaelus
Statistikaameti andmed kinnitavad, et aastatel 2001-2010 kahanes Eesti väiketootjate hulk pöörase kiirusega ja kasvas ainult ülisuurte farmide hulk. Samas ei ole suurtootjad suutnud vähimalgi määral kompenseerida peretaludest kadunud töökohti. Võib arvata, et näiteks oma tarbeks sigade või lammaste kasvatamisest saab peagi ajalugu.
Teraviljakasvatus,
ROHKEM KUI NELI KORDA
Kuni
50 hektaril teravilja kasvatavate väiketalude hulk kahanes üheksa
aastaga rohkem kui neli korda. 19 698 talu – 9 aastat - 4650 talu.
Samal ajal kasvas enam kui 1000 hektaril tegutsevate suurtootjate
hulk vähem kui kolmelt 18 farmini.
Lüpsilehmad,
ÜLE KUUE KORRA
Kuni
üheksat lehma pidavate väiketalude hulk kahanes rohkem kui kuus
korda. 16 254 talu – üheksa aastat - 2598 talu. Samal ajal kasvas
rohkem kui 300 lehmaga suurfarmide hulk 76 farmilt 89 farmini.
Kartulikasvatus,
ROHKEM KUI 11 KORDA
Kuni
kümnel hektaril kartulit kasvatavate väiketalude hulk kahanes üle
11 korra. 38316 talu – 9 aastat - 3379 talu.
Kanakasvatus,
LIGI VIIS KORDA
Kanu
ja kukkesid kasvatavate majapidamiste hulk kahanes 23 355 talult ligi
viis korda, 4869 taluni.
Lambakasvatus,
ROHKEM KUI VIIS KORDA
Kuni
üheksat lammast pidavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui viis
korda. 3639 talu – üheksa aastat - 669 talu. Samal ajal kasvas
saja ja enama lambaga talude hulk 35 talult 171 taluni.
Seakasvatus,
ROHKEM KUI KAHEKSA KORDA
Kuni
üheksat siga kasvatavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui
kaheksa korda - 10 822 talu – üheksa aastat - 1294 talu. Samal
ajal kasvas rohkem kui 2000 seaga megafarmide hulk 31 tootjalt 45
tootjani.
Tööhõive,
KOLM KORDA
Peretööjõudu
kasutanud talude hulk kahanes kolm korda ligi 55 000 majapidamiselt
vähem kui 18 000 majapidamiseni - selliste hulka kuuluvad ka väiksed
peretalud. 2001. aastal oli taludes peretööjõudu ligi 111 000
inimest, 2010. aastal aga ligi 40 000 inimest – ka tööjõu hulga
kahanemine oli ligi kolmekordne. Samal ajal ei ole suurtootjad
suutnud peretaludega kadunud töökohtadele alternatiivi pakkuda –
2001. aastal töötas põllumajandusettevõtetes alalise
palgatöölisena 17 000 inimest, 2010. aastal aga vaid 13 000
inimest.
Tööhõive:
KOLM KORDA
Peretööjõudu kasutanud talude hulk kahanes kolm korda ligi 55 000 majapidamiselt vähem kui 18 000 majapidamiseni - selliste hulka kuuluvad ka väiksed peretalud. 2001. aastal oli taludes peretööjõudu ligi 111 000 inimest, 2010. aastal aga ligi 40 000 inimest – ka tööjõu hulga kahanemine oli ligi kolmekordne. Samal ajal ei ole suurtootjad suutnud peretaludega kadunud töökohtadele alternatiivi pakkuda – 2001. aastal töötas põllumajandusettevõtetes alalise palgatöölisena 17 000 inimest, 2010. aastal aga vaid 13 000 inimest.Lambakasvatus:
ROHKEM KUI VIIS KORDA
Kuni üheksat lammast pidavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui viis korda. 3639 talu – üheksa aastat - 669 talu. Samal ajal kasvas saja ja enama lambaga talude hulk 35 talult 171 taluni.
Seakasvatus:
ROHKEM KUI KAHEKSA KORDA
Kuni üheksat siga kasvatavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui kaheksa korda - 10 822 talu – üheksa aastat - 1294 talu. Samal ajal kasvas rohkem kui 2000 seaga megafarmide hulk 31 tootjalt 45 tootjani.
Tööhõive:
KOLM KORDA
Peretööjõudu kasutanud talude hulk kahanes kolm korda ligi 55 000 majapidamiselt vähem kui 18 000 majapidamiseni - selliste hulka kuuluvad ka väiksed peretalud. 2001. aastal oli taludes peretööjõudu ligi 111 000 inimest, 2010. aastal aga ligi 40 000 inimest – ka tööjõu hulga kahanemine oli ligi kolmekordne. Samal ajal ei ole suurtootjad suutnud peretaludega kadunud töökohtadele alternatiivi pakkuda – 2001. aastal töötas põllumajandusettevõtetes alalise palgatöölisena 17 000 inimest, 2010. aastal aga vaid 13 000 inimest.Lambakasvatus:
ROHKEM KUI VIIS KORDA
Kuni üheksat lammast pidavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui viis korda. 3639 talu – üheksa aastat - 669 talu. Samal ajal kasvas saja ja enama lambaga talude hulk 35 talult 171 taluni.
Seakasvatus:
ROHKEM KUI KAHEKSA KORDA
Kuni üheksat siga kasvatavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui kaheksa korda - 10 822 talu – üheksa aastat - 1294 talu. Samal ajal kasvas rohkem kui 2000 seaga megafarmide hulk 31 tootjalt 45 tootjani.
Tööhõive:
KOLM KORDA
Peretööjõudu kasutanud talude hulk kahanes kolm korda ligi 55 000 majapidamiselt vähem kui 18 000 majapidamiseni - selliste hulka kuuluvad ka väiksed peretalud. 2001. aastal oli taludes peretööjõudu ligi 111 000 inimest, 2010. aastal aga ligi 40 000 inimest – ka tööjõu hulga kahanemine oli ligi kolmekordne. Samal ajal ei ole suurtootjad suutnud peretaludega kadunud töökohtadele alternatiivi pakkuda – 2001. aastal töötas põllumajandusettevõtetes alalise palgatöölisena 17 000 inimest, 2010. aastal aga vaid 13 000 inimest.Lambakasvatus:
ROHKEM KUI VIIS KORDA
Kuni üheksat lammast pidavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui viis korda. 3639 talu – üheksa aastat - 669 talu. Samal ajal kasvas saja ja enama lambaga talude hulk 35 talult 171 taluni.
Seakasvatus:
ROHKEM KUI KAHEKSA KORDA
Kuni üheksat siga kasvatavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui kaheksa korda - 10 822 talu – üheksa aastat - 1294 talu. Samal ajal kasvas rohkem kui 2000 seaga megafarmide hulk 31 tootjalt 45 tootjani.
Tööhõive:
KOLM KORDA
Peretööjõudu kasutanud talude hulk kahanes kolm korda ligi 55 000 majapidamiselt vähem kui 18 000 majapidamiseni - selliste hulka kuuluvad ka väiksed peretalud. 2001. aastal oli taludes peretööjõudu ligi 111 000 inimest, 2010. aastal aga ligi 40 000 inimest – ka tööjõu hulga kahanemine oli ligi kolmekordne. Samal ajal ei ole suurtootjad suutnud peretaludega kadunud töökohtadele alternatiivi pakkuda – 2001. aastal töötas põllumajandusettevõtetes alalise palgatöölisena 17 000 inimest, 2010. aastal aga vaid 13 000 inimest.
KOLM KORDA
Peretööjõudu kasutanud talude hulk kahanes kolm korda ligi 55 000 majapidamiselt vähem kui 18 000 majapidamiseni - selliste hulka kuuluvad ka väiksed peretalud. 2001. aastal oli taludes peretööjõudu ligi 111 000 inimest, 2010. aastal aga ligi 40 000 inimest – ka tööjõu hulga kahanemine oli ligi kolmekordne. Samal ajal ei ole suurtootjad suutnud peretaludega kadunud töökohtadele alternatiivi pakkuda – 2001. aastal töötas põllumajandusettevõtetes alalise palgatöölisena 17 000 inimest, 2010. aastal aga vaid 13 000 inimest.Lambakasvatus:
ROHKEM KUI VIIS KORDA
Kuni üheksat lammast pidavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui viis korda. 3639 talu – üheksa aastat - 669 talu. Samal ajal kasvas saja ja enama lambaga talude hulk 35 talult 171 taluni.
Seakasvatus:
ROHKEM KUI KAHEKSA KORDA
Kuni üheksat siga kasvatavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui kaheksa korda - 10 822 talu – üheksa aastat - 1294 talu. Samal ajal kasvas rohkem kui 2000 seaga megafarmide hulk 31 tootjalt 45 tootjani.
Tööhõive:
KOLM KORDA
Peretööjõudu kasutanud talude hulk kahanes kolm korda ligi 55 000 majapidamiselt vähem kui 18 000 majapidamiseni - selliste hulka kuuluvad ka väiksed peretalud. 2001. aastal oli taludes peretööjõudu ligi 111 000 inimest, 2010. aastal aga ligi 40 000 inimest – ka tööjõu hulga kahanemine oli ligi kolmekordne. Samal ajal ei ole suurtootjad suutnud peretaludega kadunud töökohtadele alternatiivi pakkuda – 2001. aastal töötas põllumajandusettevõtetes alalise palgatöölisena 17 000 inimest, 2010. aastal aga vaid 13 000 inimest.Lambakasvatus:
ROHKEM KUI VIIS KORDA
Kuni üheksat lammast pidavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui viis korda. 3639 talu – üheksa aastat - 669 talu. Samal ajal kasvas saja ja enama lambaga talude hulk 35 talult 171 taluni.
Seakasvatus:
ROHKEM KUI KAHEKSA KORDA
Kuni üheksat siga kasvatavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui kaheksa korda - 10 822 talu – üheksa aastat - 1294 talu. Samal ajal kasvas rohkem kui 2000 seaga megafarmide hulk 31 tootjalt 45 tootjani.
Tööhõive:
KOLM KORDA
Peretööjõudu kasutanud talude hulk kahanes kolm korda ligi 55 000 majapidamiselt vähem kui 18 000 majapidamiseni - selliste hulka kuuluvad ka väiksed peretalud. 2001. aastal oli taludes peretööjõudu ligi 111 000 inimest, 2010. aastal aga ligi 40 000 inimest – ka tööjõu hulga kahanemine oli ligi kolmekordne. Samal ajal ei ole suurtootjad suutnud peretaludega kadunud töökohtadele alternatiivi pakkuda – 2001. aastal töötas põllumajandusettevõtetes alalise palgatöölisena 17 000 inimest, 2010. aastal aga vaid 13 000 inimest.Lambakasvatus:
ROHKEM KUI VIIS KORDA
Kuni üheksat lammast pidavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui viis korda. 3639 talu – üheksa aastat - 669 talu. Samal ajal kasvas saja ja enama lambaga talude hulk 35 talult 171 taluni.
Seakasvatus:
ROHKEM KUI KAHEKSA KORDA
Kuni üheksat siga kasvatavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui kaheksa korda - 10 822 talu – üheksa aastat - 1294 talu. Samal ajal kasvas rohkem kui 2000 seaga megafarmide hulk 31 tootjalt 45 tootjani.
Tööhõive:
KOLM KORDA
Peretööjõudu kasutanud talude hulk kahanes kolm korda ligi 55 000 majapidamiselt vähem kui 18 000 majapidamiseni - selliste hulka kuuluvad ka väiksed peretalud. 2001. aastal oli taludes peretööjõudu ligi 111 000 inimest, 2010. aastal aga ligi 40 000 inimest – ka tööjõu hulga kahanemine oli ligi kolmekordne. Samal ajal ei ole suurtootjad suutnud peretaludega kadunud töökohtadele alternatiivi pakkuda – 2001. aastal töötas põllumajandusettevõtetes alalise palgatöölisena 17 000 inimest, 2010. aastal aga vaid 13 000 inimest.
Subscribe to:
Posts (Atom)