Hea Eesti (Emil Rutiku käest)

Hea Eesti

Aksioom:

Tuleb luua Eesti, mis on Rahvuskultuuri kodu ja kus oleks motiveeritus säilitada inimlikke põhiväärtusi, kus majandus oleks allutatud kodanike vajadustele, elukorraldus oleks keskkonnasäästlik ja ühiskond Jätkusuutlik.

Hea Eesti on riik kus kodanikud tahavad püsivalt elada, kasvatada lapsi ja olla õnnelikud. Selles riigis on:

• normiks väikeettevõtlus ja ühistuline tegevus,
• tööaeg on optimeeritud,
• ettevõtetele on seatud progresseeruv tulumaks, maksustatakse „robotid“
• kodanikupalk erinevate sotsiaalmeetmete ja bürokraatia asemel
• muud poliitikad lähtuvad põhiseadusega seatud eesmärgist

Ümberjagamise mängureegleid kohendades On võimalik vähendada sotsiaalseid probleeme ja tõsta SKT asemel rahuloluindeksit … Väikeettevõtjate sotsiaalse toe ära võtmine ja uute kohustuste seadmine on kirsiks tordil kuvamaks praeguse "eliidi" mõttemudelit. Majandusruumi korrastamiseks on vaja tuleviku pärast südant valutavatel inimestel koonduda.

Ilusad valed, ehk Kuningas ON alasti.

Ajastu lõpp hõljub õhus, ühed ei saa, ja teised ei taha. Paraku oli juba 40 aastat tagasi enam-vähem tajutav tupikseis. Suunatud lootused kosmosenomaadidena seiklevatest rändinimestest on unistusi täites uinutanud inimkonda, küll varuvariandi toob seesamune teadusprogress.. Meeltes on institutsionaalselt kultiveeritud unelmad progressist, isiklikust heaolust ja majanduskasvust …

Peaks ju olema selge, et majanduskasv tähendab mitte täiendavaid töökohti vaid uusi turgusid ja ostujõulist klientuuri.

Nagu peaks ka olema selge, et ettevõtja eesmärk ei ole kunagi olnudki töökohtade loomine, see on vahest ajutine paratamatus ja soovitavalt lühiajaline. Kapitalism eeldab konkurentsis edukas olemiseks efektiivsust, ehk tuleb odavamalt hankida ja kallimalt müüa. Robot on pikemas perioodis efektiivsem.

Peaks olema juba ammu ka selge, et meie armas planeet Maa on tänaseks üle koormatud, vägistatud nö „tööstusrevolutsiooni“ poolt.

Pideva tüütu jutu taustal töötajate nappusest on ometi igaühel selge et on palju ebavajalikku tööd tegevaid inimesi ja seda demonstreerib ka riik vajaduse sunnil kergekäeliselt tehtavate koondamistega, näidates et midagi ju ei juhtu. Ehk süsteemi toimimiseks senise mudeli järgi on vaja olnud sünteetilisi mitte ainult vajaduspõhiseid töökohti. Ebamõistlikult keerukas elu oma tõlgendajate, nõustajate, arvestajate, järelvalvete, jagajate jne on osa maksuringist mis on olnud majanduse vereringeks ja aitab varasid ümber jagada.

Majandus on muutunud asjaks iseeneses ja ei teeni inimkonna huve, kapital on kontsentreerunud ja majanduslik ebavõrdsus on kriitilisel tasemel. Vaeseid saab lollitada illusiooniga 5’ rikkama riigi hulka jõudmisest, sest nad ei saa aru et on vaesed ja mis asi see rikkus on. See on midagi hoomamatut. Inimesed on hõljumas soovunelmais uimastatuna armsatest pooltõdedest ja suisa alatust valest. Kartust kaotada töö ja roll ühiskonnas ja hirmu ebakindluse ees püüab leevendada lootus olla võtjate poolel. See paneb suure osa inimesi endiselt hääletama reformierakonna poolt, kuigi viimased on selgelt väljendanud ennast vaid suurkapitali huvide eest seisjana.

Maksujõulise turu kadumisel on paraku raskustes kõik. Tänane liberalism ja turumajandus on mudelina igas teises kodus Monopoli nimelise mängu näol ja kõik teavad, et kui ühel mängijal hakkab hästi minema, siis ta võtab kõik („winner takes it all“) ja et pikemalt mängida, tuleb varad vahepeal laiali jagada. Vägivaldsest jagamisest pole keegi huvitatud ja nagu Kaarel Tarand Thomas Piketty kuulsat teost (Capital in the Twenty-First Century) analüüsides usub, eelistaksid superrikkad kõrget tulumaksu giljotiinile. Ehk tuleb leida muu tee ja selleks on vaja kõigi inimeste tähelepanu ja pühendumust. Sellega on kiire, alternatiiv oleks jube. Ja see uus mudel peab olema jätkusuutlik.

Peab aru saama, et ühiskonna nö mängureeglite puhul on tegemist ühiskondliku kokkuleppega. Kui me lepime kokku, et elu on võitlus, süsteem võimaldab varade lõputut (?) kontsentreerumist, maksustame lihtinimese ja alati peab püüdma olla võitja, siis peame leppima ka sellega, et ressursse kasutatakse ebamõistlikult, keskkonda hävitatakse, on kasvav hulk õnnetuid jne.

Muide, muud kariloomad võitlevad küll soo jätkamiseks, teevad aga koostööd toidu hankimiseks, paremale rohumaale pääsemiseks ja ei päranda võimu ega vara. Sellist õnnelikku kooseksisteerimist võis veel paarkümmend aastat tagasi näha ka mõnede loodusrahvaste juures.

Huvitav on täheldada sõna "sustainable" (jätkusuutlik) kasutust viimase 50 aasta jooksul. Sedalaadi mõtlemine on rahva sekka üsna värskelt jõudnud. Analüütikud teadsid probleemi seoses loodusressurssidega ammu, aga „huvigrupp“ ei soovinud (ega soovi veelgi) muutusi. Globaliseerumise vastased liikumised ja keskkonnaaktivistid naeruvääristati, tembeldati vandenõuteoreetikuteks, anarhistideks .... Status Quo säilitamise huvides jätkub ka täna teisitimõtlejate materdamine ja poriga loopimine, aga paraku on interneti levik ja areng tekitanud olukorra kus infojuhtimine pole enam kontrollitav huvigruppide poolt. Ei aita ka püüdlik rakkes hoidmine, sest nad on inforuumis ja interaktiivsed ka töölaua taga. Ehk pole mingit mõtet neid hoida piltlikult vägisi Rate’s ja FB’s“ olemas või paremal juhul Telegram’i lugemas.

Erinevaid ideoloogiaid on rakendatud aastasadu „huvide“ vankri ette ja tulemusi on näha jätkusuutmatus, ebavõrdsust ja pingeid täis ühiskonnas. Mingite ideede demagoogiline materdamine seetõttu, et mõni režiim on neid enda kasuks kasutanud on kui lapse pesuveega väljaviskamine. Näib et uus kass ei saa olla sama värvi mis mõni varasem kes hiiri ei püüdnud, ehk parimat osa üle võttes ei saa ilmselt kasutada ideoloogia nime. Vähimagi sarnasuse puhul aga sildistatakse kõik oponentide poolt et saaks tühistada. Selge on aga ka see et korduvat „monopolimängu“ ei taha keegi mängida (kus vahepeal vägisi varad ümber jagatakse). Ja aeg on küps muutusteks.

Ettevõtlus

Euroopas on ligi 70% erasektori töökohtadest väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes (VKEd). 23 miljonit VKEd on kümne aasta jooksul loonud enamiku uutest töökohtadest ELis.

Eurobaromeetri uuringu järgi on EL keskmine iseenese tööandjaks olemise tahe 45%, kuid see on palju madalam, kui vastav näitaja USAs.

Eestis on umbes 42 ettevõtet 1000 elaniku kohta (Euroopas riikide keskmine ca 60). Reaalselt on oma ettevõtte loonud 8% naistest ja 10% meestest. (allikas: BNS).

Väikeettevõtja kuvand ühiskonnas jätab tublisti soovida ja ettevõtjaks olemine on tehtud keeruliseks.

Tabel 1.4 Suhtumine edukatesse ja ebaõnnestunud ettevõtjatesse

USA	Euroopa
Võitja - Sa oled kangelane!	Võitja - Maksa makse!
Kaotaja - Mine teisele katsele!	Kaotaja - Maksa võlad!

Allikas: Ettevõtlus 1. A. Miettinen, J. Teder.

Uuringufirma Klaster uuringu järgi on peamiseks takistuseks oma ettevõtte loomisel vajalike rahaliste vahendite puudumine, mille tõi välja 74% vastanutest. Selle uuringu järgselt on astunud riik aga rida samme ettevõtluskünnise tõstmiseks- kaotanud sotsiaalse toe, pannud lisakohustusi jne.

Parandada tuleb väikeettevõtja mainet ja rohkem inimesi peaks ennast mõttes samastama selle grupiga. Paraku on ühiskonnas levinud ettevõtja ja kodaniku vastandamine, mille taga on ka valitsuse kõrvu paistmas.

Mees kes vestab mõned puulusikad ja püüab need laadal müüdud saada, on ettevõtja. Samuti nagu see, kes vastuteene või mõõduka tasu eest kedagi aitab. Ettevõtlikkus on inimeseks olemise loomulik osa. Majandusraskustes Kreekale nähti ette et viimane peab võtma tarvitusele meetmeid väikeettevõtluse ergutamiseks. Paraku on meil sõnades ettevõtjasõbraliku paremvalitsuse juhtimisel tehtud kõik selleks et vastandada väikeettevõtjaid tavakodanikega, tekitada künniseid ettevõtlusega tegelemiseks, jätta ilma ettevõtlikumad sotsiaalsetest garantiidest, halvendada kuvandit ja süüdistada (läbi oma tegevuste) väikeettevõtjat riigi raskustes. Inimesele on ettevõtjastaatus justkui „hapud viinamarjad“ ja kui riik vaatab ettevõtjaid kui pätte kelle järele valvamiseks on vaja võtta tarvitusele suunatud meetmeid, on parem positsioneeruda „tavakodanikuna“ ja pigem vastanduda neile. Paradoksaalsel kombel on ettevõtja suurim vaenlane ja tegelik vastand suurettevõtja, OTE. Kui väikeettevõtjad loovad enamuse erasektori töökohtadest siis OTE suretab väikeettevõtlust, ostab seadusi, robotiseerib ja vähendab inimtöö kaalu oma sektoris, tekitab lisakulusid ja probleeme ühiskonnale/riigile/kov’ile ning tema robotid ei osale maksuringis, ei kuluta.

Tegevused lähtuvad motivatsioonist. Läbi selle on parem juhtida ühiskonda kui keeldude ja käskudega. Kui liiga suur ettevõte ei ole ühiskonnale sageli hea siis väikesteta ei saa. Suur aga hävitab väikseid. On vaja tekitada olukord, kus liiga suureks saada ei ole alati kasulik ning kus suured osalevad väikeste sünnitamises, kus nad oleksid sellest huvitatud.

Aktsiisid

Räpsutootmise ohjamiseks on vaja maksureformi. Esmalt on vaja on-site piisava kestvusega garantiisid ja toodetele mis ei ole esmatarbekaubad aga ei oma nõutud perioodiga garantiid tuleb maksustada aktsiisiga. Sellega saavad võimaluse kohalikud ettevõtjad kes toodavad kvaliteetset kaupa ja suudavad pakkuda garantiid.

OUTLET

Peavad olema KOV’i poolt toetatud keskused väiketootjatele ja ettevõtte enda outlet- müügipunktid mis võimaldavad loobuda tarbijal „lisaväärtusteenustest“ mida turunduse, transpordi, laostamise ja letil pakkumise näol monopolistlikud suurfirmad pakuvad.

Jaekaubanduse regulatsioonid

Suurte kaubanduskettide marginaali tuleb kontrollida ja seada piiranguid maakasutusele vastavalt asukohale liikuvusele.

Taanis on 1997. aastal vastu võetud kaubanduspindu puudutav seadus. Suuri jaekauplusi võib seaduse järgi ehitada vaid suurtesse linnakeskustesse, piirkonnakeskustesse ja kohalikesse keskustesse. Keskusest väljapoole, äärelinnadesse võib rajada maksimaalselt 1000 m2 korrusepindalaga väikekauplusi või kauplusi suurt müügipinda vajavatele erikaupadele. Lisaks on määratletud ka toidukaupluste maksimaalne suurus.

Tallinnas on super- ja hüpermarketid toonud endaga kaasa täiendava autostumise. See on läbi liisingu- ja kindlustuskohustuse majanduslikult raske koorem maksumaksja rahakotile, teisalt nõuab linnalt suuremaid kulutusi teede korrashoiule. Lisaks rõhub see tendents kohalikke väiketootjaid. Äärmusliku juhtumina on meil meeles Rimi välismaise liha skandaal.

Kui väikepoed elurajoonides on välja suretatud, siis lihtsalt peab peres auto olema, et käia suures kaupluses. Kui väikepoes oli ostukorv justkui kallim, siis kõiki otseseid ja kaudseid kulusid kokku arvestades (liisingust, kindlustusest kuni maksurahadest teostatava teehalduse kuludeni) on tegelikkus aga hoopis teistsugune.

Tallinna külastanud inimesed imestavad, et kus on küll asumitest kauplused kadunud. Alles on jäänud küll ketipoed nagu A&O, Säästumarketid ja Maxima X-d, kuid see ei kata vajadust. Väiksemate kodulähedaste poodide tekke soodustamise peale võiksid mõelda nii kohalik omavalitsus kui ka riik.

Sarnane mõju on ka haridussüsteemil ja eliitkoolidel. Kui lapsed ei käi koolis elukoha lähedal, siis nendega seotud logistika lisab tuntavalt autosid. Tasuta ühistranspordi teemalistes sõnavõttudes on suur osakaal väidetel, et ilma autota lihtsalt ei saa hakkama - last on vaja kooli ja lasteaeda viia ja supermarketis on samuti vaja käia.

Kohalik väiketootja peab saama konkurentsivõimeliseks kvaliteetset toodangut pakkudes.

Riigi juhtimine

Põhiseadusest:

Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril,
mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus,
mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade –

See mõte on ülimuslik, millega vastuolevad seadused ja rakendusaktid juba eos peaksid olema kehtetud. Kultuuri eksisteerimiseks on vajalik kriitiline mass selle kultuuri kandjaid. Eesti on rahvusriik, rahvuskultuuri reservaat/kaitseala. Eesmärk on jätkusuutliku kultuurikandjate heaolu tagamise läbi kindlustada rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Millegipärast ei ole senise erakondliku poliitikaga liberalistlikke põhimõtteid rakendades see hästi õnnestunud. Majandus peab toetama rahvuslikku hüve/ ja tugeva eestluse eksistentsi mitte laskma orjastada kolonialistidel oma rahvast hõbeseeklite eest. Praegune klikk meenutab oma hoiakute ja käitumisega hõimujuhte orjakaubanduse kuldajal Aafrika läänerannikul. Toimub karistamatult ebaõigluse kasv, kapitali väljavool, kohaliku ettevõtluse ahistamine.

§ 3.   Riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

§ 13.   Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele. ….

  Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest.

§ 18.   Kedagi ei tohi …. väärikust alandavalt kohelda ega karistada.

Suhtumine ettevõtlikku inimesse peab muutuma, seadused tuleb tühistada. §13 eeldab seda.

§ 29.   ….. Riik korraldab kutseõpet ja abistab tööotsijaid töö leidmisel.

Sellega ei ole riik hakkama saanud moel mis rahuldaks majanduse nõudmisi. Innokeskuse kontseptsioon!

§ 53.   Igaüks on kohustatud säästma elu- ja looduskeskkonda ning hüvitama kahju, mis ta on keskkonnale tekitanud. Hüvitamise korra sätestab seadus.

Paraku ei ole meil seni ökoloogilist jalajälge arvestatud ja keskkonna kurnamine „huvigruppide“ heaks jätkub riiklikul heakskiidul ja toel

On aeg põhiseadus kohendada, vältimaks tõlgendusi mis tema algupärases mõttest võimaldab mööda vaadata.

Kõrgeimat võimu riigis kannab teadupärast rahvas. Võimu teostamisel on nii riigikogu, valitsus kui ka president vahendeiks, kelle ülesandeks on teostada rahva tahet, mitte huvigrupi tahet ega enda isiklikku poliitikat. Võim ja vastutus peavad käivad käsikäes. Seda eeldavad demokraatia ja õigusriigi normid. Esmane nõue on avatus riigijuhtimises, läbipaistvus, salastamise oluline piiramine. Mina pooldaks isegi riigis mitte otsese riigikaitsega seotud sala(statud)organisatsioonide keelustamist.

Lihtsus ja kasutatavus asjaajamises peavad saama seaduseks. Seda ka toomaks tavakodanikku lähemale teda puudutavatele olulistele otsustele.

Valimissüsteem peab selgelt kajastama kodanikkonna (mitte „valija“ ehk väiksema osa elanikkonnas) tahet. Esmalt Kodanikele üldine Valimiskohustus, ja kodanikupalga abil väärtustada kodanikuks olemine. Saavutame olukorra kus valijaskond ja kodanikkond tähendaksid sisuliselt sama, elanikkond aga läheneks kodanikkonnale oluliselt! Saadikul peab olema pideva aruandluse kohustus valijate ees; ta peab olema tagasikutsutav.

Eriõiguste kaotamine. Ära peavad kaduma puutumatus ja eripensionid. Avaliku sektori palkade algühikuks peab olema miinimumpalk.

Osalusdemokraatia põhimõtted tuleb seadustesse kirjutada.

Riigimehelikkus ja Eetika

Vastutus (e puudumine) riigijuhtimisotsuste eest on tõsine teema. Ka lihtsalt „luiskamisel“ või pooltõel riigikogus või ka avalikkuse ees (teles) võib olla kordades suurem mõju kui mistahes varavastasel kuriteol. Veidral moel on „Kohtukulli“ ees valetamine karistatav aga teadlikult massidega manipuleerimine mitte.
Kui algatada seadusemuudatus, et riigikogus teadlikult valetamine on kohtulikult karistatav, oleks põnev kui paljud 101'st on seda meelt et riigikogus peab saama valetada kuna vastasel korral piiratakse nende õigusi...

Riigimeeste ja muidu tasustamisest

Keskmine palk tasude arvestamise alusena ei ole objektiivne. Arvestusse ei ole kaasatud töötuid, töövõimetuid ega Soomes tööl käijaid. Koondades, vähendades töökohti ja tõstes palkasid (efektiivsem?) tõuseb keskmine palk, suureneb abivajajate armee ja tervishoiu kulutused.
Küll on miinimumpalga kasv konkreetset positiivset mõju ühiskonnas avaldav. Ideaalis astuks asemele kodanikupalk ja väheneks tööandja personalikulu. On selge et meie töötaja ei jää oma võimekuselt ja efektiivsuselt maha Saksa või Soome töötajast.
Palkade ülemise otsa upitamine on üldse vale. 2009 a Inglismaal läbi viidud uuring näitas et usk palgatasemete ja ettevõtte kasumlikkuse seosest on müüt. Ja ka see, et kõrgem palk motiveerib kõrgemal positsioonil töötamist Leiti et juhi palga tõstmisega ettevõte ei võitnud midagi, pühendumus ei kasvanud vaid pigem langes ja ka väikese palga juures eelistaksid nad teha sedasama, mitte minna lihttööle. Huvitav oli ka hinnang kui palju kasu/kahju keegi toodab enda sissetulekuga võrreldes. Näiteks haigla sanitar oli ühe tema peale kulutatud naelsterlingi kohta üle 40 korra ühiskonnale kasulikum kui investeerimispanga juht... Suured palgalõhed on põhjendamatud ja loovad vaid pingeid ühiskonnas.
Ehk riigikogulase palga ja töö vahel puudub samuti korrelatsioon. Kui see oleks oluliselt väiksem tänasest, siis kaoksid „broilerid“ ja seda tööd teeksid siis pigem aatelised inimesed.

Sotsiaalia

(kodanikupalk vs pensionisüsteem ja toetused).

Pensionisüsteem on oma suhteliselt lühikese eksistentsi jooksul jõudnud lõhkuda traditsioonilise peremudeli. Vana peremudel, kus elukaare kestel eri põlvkondadel oli kõigil oma roll, pakkus sotsiaalsed garantiid. Normaalse kindlustunde kompensatsiooniks on isikliku "kindlustuse" (varalise) loomise vajadus mis toidab tarbijaühiskonda. Aastakümnete eest andis lubadus tagada väärikas vananemine head maksutulu, aga töötavate inimeste ja pensionäride (sh töövõimetus-) suhe on sedavõrd muutunud et edasi sedasi ei saa. Tupikusse jõudmine oli selge ka aastakümneid tagasi, aga väga ebapopulaarne on teatada, et ....
"Sammaste projekt" oli katse mingit leevendust tuua, pensioniiga lõputult tõsta ei saa (pole ka tegelikult vajaduspõhiseid töökohti ja vanemad inimesed poleks konkurentsivõimelised). Nüüd otsitakse võimalusi lähendada peresid, aga suur probleem on juba tekitatud. Retoorika kostub, et eks pea pered tulevikus ise oma vanainimesi ülal pidama... Samas tean mitut peret, kus lapsed on varakult "iseseisvunud" ja ema arvab et ta on õiglaselt ära teeninud vanaduspuhkuse ning distantseerib ennast lapselaste kasvatamisest. Adumata et tema järglased teenivad tema tänast leiba aga ise on esimene petetute põlvkond, kellelt on maksud võetud aga vastu midagi ei saa. Samas tundub emale ka ebaõiglane igasugune etteheide, kuna lapsed pole vanematekodu suhtes piisavalt varem tähelepanu üles näidanud...

Kodanikupalk asendaks pensioni ja lahendaks selle küsimuse täielikult. Pole ka teemaks enam pensioniiga.

Tööajast

Kuigi töötajaid on Euroopas ühiskonnas ligi 40% elanikkonnast ja neist on tootval tööl vaid osa, oleme silmitsi ületootmise ja raiskamisega ja mõeldakse välja uusi mittevajalikke „vajadusi“. Efektiivset tööd teeb inimene aga mitte 8’ vaid 5 tundi keskmiselt päevas. Lühema tööaja puhul tekiks inimestel uusi vajadusi seoses elu elamisega, väheneksid stress, tervishoiukulud, töövõimetus jne. Tänase riikliku eliidi arusaamasid illustreerib ehedalt töövõimereform, mille raames „Jah, härra Minister“ stiilis plaanitakse toeta jätta abivajajaid neile võimalusi pakkumata suurendades samas ametnike armeed.

Järk-järguliselt tuleb sisse viia 5t tööpäev. Tänapäeva olukorras (ukselävel on nn. robotite revolutsioon) on ainukeseks sotsiaalse olukorra stabiliseerimise võimaluseks tööpäeva lühendamine. See tähendab poliitilist tahet vähendada kapitali kasumlikkust inimeste hüvanguks.

 3-shift society

Tuleks muuta kardinaalselt tööaega. Väga radikaalsena tunduv samm aga lühenevast töönädalast räägitakse mitmel pool aga see ei tee ruumi teistele töötahtjatele. Ühiskonnas on oodatud lubadus lahendada probleeme mis seotud vananeva elanikkonna, töötuse, tootmisvahendite ja -ressursside ebaefektiivse kasutamisega, taristu koormatusega, iibega jne. Kui viia tööpäev vastavusse tegelikult efektiivse tööajaga. 5 tunnine tööpäev ja 25 tunnine töönädal võimaldaksid vajadusel elu sisuliselt korraldada 3 „päevases“ vahetuses ja lisaks tööorjusele, mis on konti mööda ka 70 aastasele, jääb aega noortel elu nautida/lapsi teha vihtuda, suhelda ja ka riigiga asju ajada (ametites siis 2' vahetust ehk alati on kõigile töömesilastele sobiv kaupluste ja teeninduspunktide külastusaeg). Elukeskkonna saab tunduvalt paremaks, taristute kasutamine ühtlustub (hajutub liikumine ajaliselt, väheneb tippude koormus) ja kui masinaid opereerivad inimesed 7 tunni asemel 4,5+ 4,5 =9 tundi päevas, kajastub see positiivselt ka tootmise hinnas, masinate amordis jne.

2' töökoha pidamine on ka Reaalselt võimalik noortel ja tervetel.

Pädevusest

Kui räägitakse et meil on „kvalifitseeritud tööjõu puudus“, siis selle vastu eeskätt peaksid inimesed tagajalgadele tõusma. Kui tegemist on valdkondadega, mille osas on avalik huvi, on riigi asi neid koolitusi rahastada. Kapitali asi on koolitada kohapeal enda tarbeks tööjõudu (mitte rääkida selle sissetoomisest ja rahvuskultuuri lahjendamisest), kui riik ei ole põhiseadusega seatud kohustusega tasemel aga kasumi saamisest ajendatult soovitakse tegeleda valdkondadega millele siin inimkate puudub. Rahvusriik peaks olema kui reservaat ja teenima oma rahva huve mitte väikse grupi huve mis-iganes hinnaga, külvates kannatusi, rikkudes keskkonda ja lahustades rahvuskultuuri.

Progresseeruv ettevõtluse maksustamine ja aktsiisid turu reguleerimiseks

Tulevikku silmas pidades on kapitalism kui kasumi printsiibile rajatud masin muutunud iganenuks, sest ta ei saa enam globaliseerumise lõppemise tõttu kuhugi enam laieneda. Laienemise ja kasvuta on kapitalismi päevad loetud. Teiselt poolt seab kasvule piirid Maa piiratud ressursid. Seega tuleb kapitalism, millega pidi inimene kohanduma (siit kõik võõrandumise probleemid), välja vahetada põhimõtteliselt uue sotsiaalse süsteemiga, kus majandus on allutatud inimeste huvidele.

Ludiidide ajast (http://et.wikipedia.org/wiki/Ludiidid) on „progressi ülistajad“ rääkinud hüvedest, unustades jätkusuutlikkuse. Jutt on käinud sellest kuidas inimestel on siis rohkem aega „puhata ja mängida“. Need kel on õnnestunud (sageli juhuse kaasabil või ebaeetiliselt) rahavood enda kasuks liikuma panna ei kipu progressist tulenevaid hüvesid mõistlikult jagama, on huvigrupid ja lobi jne. Ilma maksujõulise turuta on suurtööstur oma masinapargiga justkui enda istumiseks oleva oksa saagija….

Indrek Neivelt on öelnud et Praegune maailmamudel on selline, et raha koguneb nende kätte, kes mõtlevad välja roboteid ja programme robotitele. Või siis naftapuuraugu omanike kätte. Ja nemad ei oska seda raha kuhugi panna! See mudel ei saa ju kaua kesta. Midagi ei ole teha, üle maailma on vaja teistsugust maksustamist.

„Robotid maksavad“

selle serveeringu võlu seisneb selles, et ei rünnata seda heroiseeritud "investorit" vaid masinaid mis ei osale maksuringis. Kui inimesed asendatakse masinatega, peaksid olema masinad maksustatud.

Kodanikupalk

On juurdunud arusaam „kes ei tööta see ei söö“. Tundub kuidagi ebaõiglane et raha peavad saama ka inimesed kes ei tööta. Aga tööd teevad üha rohkem ära masinad ja mitte vajaduspõhiseid, tehislikke töökohti ei õnnestu ka nähtavasti lõputult juurde luua, pigem on surve koondamistele. Samas on võimatu mõõta indiviidi panust ühiskonnale selle järgi kas ta on palgalehel. Kas vabakutseline kunstnik või sotsiaalse närviga mõtleja on ebaolulisem kui kohatäitja kes maksumaksja kulul FB’s „on“.

Kodakondsus tuleb väärtustada, lojaalsetele kodanikele asukohada Eestis KOV valimistel valimisõigus ainult kodanikele. Selleks kodanikupalk, mis on seotud eeldusega, et kodanik on lojaalne riigile. Ehk täidab valimiskohust, muid kodanikukohustusi ja osaleb sisemises majandusringis. (ei lahku näiteks riigist mammonajahil kui hariduskulud on siinse kogukonna kaetud). See on tugev julgeolekuargument. Kui narvalased soovivad ennast siduda Eesti riigiga ka läbi kodakondsuse ja on valmis selle staatuse eest ka idanaabri vastu relva tõstma.

Euroopa Liidu poolt on võetud kohustus vähendada vaesust 20 miljonile aastaks 2020

Majanduse tegelik ülesanne on tagada kogu ühiskonnale eluks vajalik ja progress peab perspektiivis vabastama inimese suuremal määral tööst. Majanduskasv ei tähenda täna rohkem töökohti vaid:

1. Suuremat nõudlust/laiemat turgu
2. Efektiivsust tootmises (robotiseerimine)

Tänane tööturu pilt Euroopas on laias laastus:

40% palgasaajad,

60% ülekantud sissetuleku saajad (lapsed vanematelt, vanurid, invaliidid töötud sotsiaalabina).

Sotsiaalbürokraatia/abistruktuuride kulu: ?

Suur hulk töökohti ei ole vajaduspõhised vaid sünteetilised mis hoiavad teatud osa ühiskonnast tegevuses kuid mille kulud maksavad kinni lisaväärtuse loomises osalevad töötajad. Keda jääb aga aina vähemaks.

Osaliselt koormavad otsitud tööd ka lisaväärtuse loomisega tegelevaid inimressursse vähendades nende efektiivsust.

Konkurentsivõimes on tööjõukulu olnud kaua probleemiks. Kodanikupalgaga väheneks palgasurve tööandjale, ehk selle võrra väheneksid palgad aga inimese sissetulek sama panuse juures ei kahane. Bürokraatia vähendamise arvelt saaks aga enam raha läbi kodanikupalga siis neile, kes täna alla toimetulekumiinimumi sissetulekuga hakkama peavad saama.

Kodanikupalk erineb traditsioonilisest sotsiaalkindlustussüsteemidest kõrvaldades bürokraatia ja selle ülalpidamiskulud ning samuti häbitunde, mis on seotud üksikisiku ainelise olukorra hindamisega. Ei töövõimetus ega miinimumpalk ei ole enam teema. Kodanikupalk peab vaid olema piisav, et sellega tõepoolest ära on võimalik elada.

Kodanikupalgaga kaob vaesumishirm, väheneb perevägivald. Vägivaldne käsi pole enam toitev käsi. Partner ei ole iseenesestmõistetav ja suhete nimel tuleb teha tööd.

Kodanikupalga juurutamisega Eestis väärtustaksime kodakondsuse. See on tugev kaitse idanaabri võimaliku invasiooni vastu arvestades „kaasmaalaste poliitikat“ Venemaa lähinaabruses ja vähendab julgeolekuriski.

Kodanikupalgaks oleks esialgu hea arvestada riigi täna tehtavate kulutustega ühe kinnipeetava kohta. Hea inimene pikaajalise töötuna on ilma kõigist hüvedest ja viimases hädas sunnitud midagi kurja tegema, et riik võtaks ta hoole alla. Absurd kuubis!

Kui on kodanikupalk, ei ole teemaks enam ka enam miinimumpalk. Seniks tuleb vähendada väikesepalgaliste maksukoormust, miinimumpalga pealt ei tohiks maksta tulumaksu ja miinimumpalk peab olema nii suur, et sellega saab ära elada ja lapsed üles kasvatada (IN)

Kodanikupalk võimaldab oluliselt „Õhemat riiki“. Perspektiivis tuleks kaaluda progresseeruvat pärandimaksu ja kasutult seisvate hoonete maksustamist.

Erakonna vajadusest

Suur häda on selles, et elementaarseid arusaamu ja põhimõtteid kiputakse unustama ja mudeli asemel tegeletakse kosmeetikaga. Enamasti käib sinna juurde mingi absoluutse tõe pähe esitatud raamatuvale (kellegi väide, arusaam või meelevaldne tõlgendus). Paraku teame ju, et ühiskondlik arvamus on enamasti üksikisiku arvamus millest on kujundatud massipsühhoos.

„Sheeple“!

Inimese kaitsemehhanismiks on omadus kuulda ja näha mida tahetakse, mitte tekitada endas ebamugavust, sisemisi vastuolusid. Isegi tajudes probleeme ümberringi (hukkuvaid kaaslasi) käitub inimkond kui kalkunikari-" ehk kütid mind ei lase, neil peaks ju kohe kõhujagu saaki olemas olema".... Lootuses et läheb ehk mööda ei taheta justkui vastanduda "võitjatega" kuniks Maslovi püramiidi baasvajadused on OK.
On palju aabitsatõdesid mida ei osata kohaldada "suurte maailmaasjade peale", sest nagu ka suured rahanumbrid tunduvad hoomamatud, nii on tavainimese koduuksest kaugemal sündiv juba "kosmos", ehk taustsüsteem on hirmutavalt lai.

Õnneks on õhus tunda mõningaid mõtteviiside muutusi. Erakonna asutamine on ilmselt möödapääsmatu, ilma selleta on viljatu diskussiooni pidada. See samm aitaks protsessile kaasa. Pole mõtet kokku koguda tuntuid inimesi, kes ühtemoodi ei mõtle ja kopeerida ideeliselt juba olemasolevaid liberaalseid parteisid. Segastel aegadel võtavad ohjad enda kätte need kellel on valmis platvorm. Halb oleks kui taas aatemehed oportunistide poolt nurka saaksid surutud. Siiani on imestamist, kuidas siis Loomeliidud, ERSP etc asendusid "nendegakellenimesideiütle".

Konkurentsiprintsiipidest ettevõtluses, ettevõtete tulumaksust, monopolidest/OTE’dest ei võta tänapäeval suud täis isegi ei kesklased ega sotsid. Kui jätkusuutlikkus nõuab kardinaalseid muudatusi, siis tahaks teha neid veretult. Pikalt on kultiveeritud hoiakut, et "on küll jama aga me pole paremat veel kuulnud...", samas on paberit määritud aja jooksul korduvate lubadustega, et tehnoloogiline areng peaks võimaldama inimestel väiksemat koormatust ja paremat elu. Tegelikkuses on soov odavalt saada draivimas ühelt inimeselt kahe töö tegemise nõudmist, mis tõstab stressi ja loob töövõimetuspensionäre (nende arv on Eestis kasvanud üle 100 000 ja kõik halavad, et mis saab pensionisüsteemist aga keegi ei esita küsimust- miks neid nii palju on ühtäkki!).

Ilma koondumata ei saa, aga pole mingit mõtet uuel erakonnal nende olemasolevate sarnaselt ja tegeleda justkui millegagi. Lubadused piirduvad ikkagi vaid kosmeetikaga ja needki jäävad saavutamata ettekäändel et „raha pole“. Sisuliselt on praegune poliitika nagu vene kroonus öeldi, - „imitatsia burnõh deistvij“ ja eesmärk on „status Quo“.

Juba oma valimisprogrammis tuleks ette näha konkreetsed suunad, kogukondlikkuse, valimiskorra muutuse, valitsemisprintsiibid, volitused, vastutuse jne. Kas võiks kas erakonna sloganiks olla „Parem Elu!“?

Katastroof maaelus

Statistikaameti andmed kinnitavad, et aastatel 2001-2010 kahanes Eesti väiketootjate hulk pöörase kiirusega ja kasvas ainult ülisuurte farmide hulk. Samas ei ole suurtootjad suutnud vähimalgi määral kompenseerida peretaludest kadunud töökohti. Võib arvata, et näiteks oma tarbeks sigade või lammaste kasvatamisest saab peagi ajalugu.

Teraviljakasvatus, ROHKEM KUI NELI KORDA

Kuni 50 hektaril teravilja kasvatavate väiketalude hulk kahanes üheksa aastaga rohkem kui neli korda. 19 698 talu – 9 aastat - 4650 talu. Samal ajal kasvas enam kui 1000 hektaril tegutsevate suurtootjate hulk vähem kui kolmelt 18 farmini.

Lüpsilehmad, ÜLE KUUE KORRA

Kuni üheksat lehma pidavate väiketalude hulk kahanes rohkem kui kuus korda. 16 254 talu – üheksa aastat - 2598 talu. Samal ajal kasvas rohkem kui 300 lehmaga suurfarmide hulk 76 farmilt 89 farmini.

Kartulikasvatus, ROHKEM KUI 11 KORDA

Kuni kümnel hektaril kartulit kasvatavate väiketalude hulk kahanes üle 11 korra. 38316 talu – 9 aastat - 3379 talu.

Kanakasvatus, LIGI VIIS KORDA

Kanu ja kukkesid kasvatavate majapidamiste hulk kahanes 23 355 talult ligi viis korda, 4869 taluni.

Lambakasvatus, ROHKEM KUI VIIS KORDA

Kuni üheksat lammast pidavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui viis korda. 3639 talu – üheksa aastat - 669 talu. Samal ajal kasvas saja ja enama lambaga talude hulk 35 talult 171 taluni.

Seakasvatus, ROHKEM KUI KAHEKSA KORDA

Kuni üheksat siga kasvatavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui kaheksa korda - 10 822 talu – üheksa aastat - 1294 talu. Samal ajal kasvas rohkem kui 2000 seaga megafarmide hulk 31 tootjalt 45 tootjani.

Tööhõive, KOLM KORDA

Peretööjõudu kasutanud talude hulk kahanes kolm korda ligi 55 000 majapidamiselt vähem kui 18 000 majapidamiseni - selliste hulka kuuluvad ka väiksed peretalud. 2001. aastal oli taludes peretööjõudu ligi 111 000 inimest, 2010. aastal aga ligi 40 000 inimest – ka tööjõu hulga kahanemine oli ligi kolmekordne. Samal ajal ei ole suurtootjad suutnud peretaludega kadunud töökohtadele alternatiivi pakkuda – 2001. aastal töötas põllumajandusettevõtetes alalise palgatöölisena 17 000 inimest, 2010. aastal aga vaid 13 000 inimest.

Tööhõive:
KOLM KORDA
Peretööjõudu kasutanud talude hulk kahanes kolm korda ligi 55 000 majapidamiselt vähem kui 18 000 majapidamiseni - selliste hulka kuuluvad ka väiksed peretalud. 2001. aastal oli taludes peretööjõudu ligi 111 000 inimest, 2010. aastal aga ligi 40 000 inimest – ka tööjõu hulga kahanemine oli ligi kolmekordne. Samal ajal ei ole suurtootjad suutnud peretaludega kadunud töökohtadele alternatiivi pakkuda – 2001. aastal töötas põllumajandusettevõtetes alalise palgatöölisena 17 000 inimest, 2010. aastal aga vaid 13 000 inimest.Lambakasvatus:
ROHKEM KUI VIIS KORDA
Kuni üheksat lammast pidavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui viis korda. 3639 talu – üheksa aastat - 669 talu. Samal ajal kasvas saja ja enama lambaga talude hulk 35 talult 171 taluni.

Seakasvatus:
ROHKEM KUI KAHEKSA KORDA
Kuni üheksat siga kasvatavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui kaheksa korda - 10 822 talu – üheksa aastat - 1294 talu. Samal ajal kasvas rohkem kui 2000 seaga megafarmide hulk 31 tootjalt 45 tootjani.

Tööhõive:
KOLM KORDA
Peretööjõudu kasutanud talude hulk kahanes kolm korda ligi 55 000 majapidamiselt vähem kui 18 000 majapidamiseni - selliste hulka kuuluvad ka väiksed peretalud. 2001. aastal oli taludes peretööjõudu ligi 111 000 inimest, 2010. aastal aga ligi 40 000 inimest – ka tööjõu hulga kahanemine oli ligi kolmekordne. Samal ajal ei ole suurtootjad suutnud peretaludega kadunud töökohtadele alternatiivi pakkuda – 2001. aastal töötas põllumajandusettevõtetes alalise palgatöölisena 17 000 inimest, 2010. aastal aga vaid 13 000 inimest.Lambakasvatus:
ROHKEM KUI VIIS KORDA
Kuni üheksat lammast pidavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui viis korda. 3639 talu – üheksa aastat - 669 talu. Samal ajal kasvas saja ja enama lambaga talude hulk 35 talult 171 taluni.
Seakasvatus:
ROHKEM KUI KAHEKSA KORDA
Kuni üheksat siga kasvatavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui kaheksa korda - 10 822 talu – üheksa aastat - 1294 talu. Samal ajal kasvas rohkem kui 2000 seaga megafarmide hulk 31 tootjalt 45 tootjani.
Tööhõive:
KOLM KORDA
Peretööjõudu kasutanud talude hulk kahanes kolm korda ligi 55 000 majapidamiselt vähem kui 18 000 majapidamiseni - selliste hulka kuuluvad ka väiksed peretalud. 2001. aastal oli taludes peretööjõudu ligi 111 000 inimest, 2010. aastal aga ligi 40 000 inimest – ka tööjõu hulga kahanemine oli ligi kolmekordne. Samal ajal ei ole suurtootjad suutnud peretaludega kadunud töökohtadele alternatiivi pakkuda – 2001. aastal töötas põllumajandusettevõtetes alalise palgatöölisena 17 000 inimest, 2010. aastal aga vaid 13 000 inimest.Lambakasvatus:
ROHKEM KUI VIIS KORDA
Kuni üheksat lammast pidavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui viis korda. 3639 talu – üheksa aastat - 669 talu. Samal ajal kasvas saja ja enama lambaga talude hulk 35 talult 171 taluni.
Seakasvatus:
ROHKEM KUI KAHEKSA KORDA
Kuni üheksat siga kasvatavate väiketalunike hulk kahanes rohkem kui kaheksa korda - 10 822 talu – üheksa aastat - 1294 talu. Samal ajal kasvas rohkem kui 2000 seaga megafarmide hulk 31 tootjalt 45 tootjani.
Tööhõive:
KOLM KORDA
Peretööjõudu kasutanud talude hulk kahanes kolm korda ligi 55 000 majapidamiselt vähem kui 18 000 majapidamiseni - selliste hulka kuuluvad ka väiksed peretalud. 2001. aastal oli taludes peretööjõudu ligi 111 000 inimest, 2010. aastal aga ligi 40 000 inimest – ka tööjõu hulga kahanemine oli ligi kolmekordne. Samal ajal ei ole suurtootjad suutnud peretaludega kadunud töökohtadele alternatiivi pakkuda – 2001. aastal töötas põllumajandusettevõtetes alalise palgatöölisena 17 000 inimest, 2010. aastal aga vaid 13 000 inimest.