http://en.wikipedia.org/wiki/The_Power_of_Community:_How_Cuba_Survived_Peak_Oil
Peateema - Eesti keele ja kultuuri ning rahva (maarahva) ja riigi tulevikuväljavaated.
Ürituse toimumis intensiivsete mõttetalgute meetodil, talgujuht oli Ruuta Ruttas-Küttim.
Talgu kokkukutsumise kirja saab lugeda siit (link) , kutseteksti koostas algatusgrupi nimel
Kaupo Vipp
raamatu "Globaalpohmelus" koostaja
Torgu Kuningriigi vardja.
Viimased aktuaalsed materjalid selles blogis on pandud välja pärast mõttetalgut.
Äärmiselt õpetlik lugu - sama stsenaarium, mis mängitakse paratamatult läbi ka meil...ja kõikjal.
ReplyDeleteVõib märkida ka erinevusi, mistõttu mis võib meilkulgeda palju valulisemalt. Ma olen ise käinud mitu korda Kuubas, põhiliselt Havannas. Mitu soodsat erinevust Eestiga võrreldes. olin seal 70-date algul, seega ligi 20 aastat enne siin kirjeldatud sündmusi.
Delete1. Kuubalased on väga suhtlemisaktiivsed, avatud, igas nahavärvuses segaste juurtega lõunamaised inimesed.. Õhtul linnas jalutades oli kõige odavamaks meelelahutuseks vahtida akendest sisse elutubadesse, kus inimesed oma õhtust seltsielu elasid. Kuivõrd oli tegemist TV vaatamisega - ei mäleta...
Eestlased on pigem omaettehoidjad, privaatsust ja individuaalset tegutsemist eelistavad tegelased.
2. Kuubalaste elu oli 90-date alguseks kulgenud 40 aastat väga pingelises sotsialismis, lausa sõjakommunismi sarnases kasinuses. Eesti sotsialism oli lausa ameerika elulaad Kuubaga võrreldes. (Nii oli 70-datel, ma pole hästi kursis, kas lõpus oli lahedam.) Tundub väga sobiv eeltakt Penti Linkola tüüpi õkofašismi kehtestamiseks.
3. Kütte ja soojsutuse asemel mõnevõrra vähemkriitiline mure õhu konditsioneeride pärast.
Üks mälestus veel, mis võib olla eksituslik: millegipärast on meeles, et Havannas on küllalt palju avatud maapinda peenarde tegemiseks. Võrreldes Tallinnaga (?)