Miska olin sunnitud kasutama arvamusartikli vormi (sellele antakse kõige rohkem tähemärke), mille sidusin põlvkondliku demokraatianägemuse kommenteerimisega seoses vastse peaministriga ning peatusin TuleVAeg'il vaid õrritamisi. Et kes guugeldaks, see leiaks. Kui asi läbi läheb, siis peaks järgmiseks etapiks olema kirjutada midagi, mille guugelmootor leiaks.
Uus põlvkond ja uus demokraatia
Mihkel Kunnus
 |
| Mihkel Kunnus püüdis 25. aprillil paljakäsi välja tüki ehedat kogukonnatarkus Sõrvemaal Laadla seltsimaja tagusest tiigist. Fotol on äratuntavad ka mõned tunnistajad TuleVAeg üritajate seast. (Foto - Tiit Tilk) |
Veidi üle kuu tagasi pidas vastne peaminister Taavi Rõivas
ametisse astumise kõne, millest ehk enim kommentaare pälvis väike kokkuvõte
tema põlvkonna elutundest. Selleks põlvkonnaks on „iseseisvas Eestis täiskasvanuks
saanud eestimaalaste põlvkond” (kuulun sinna minagi). Kõnekas on eestlase
asendumine eestimaalasega, aga juhiks veel kord tähelepanu järgmisele, veelgi
sümptomaatilisemale aspektile, tsiteerin:
„Me usume, et Eestil ei ole vaja „suurt narratiivi”. Ainus narratiiv, mida me
vajame, mida Eesti vajab, on saatus me eneste kätes ehk lootus paremale
homsele, mida igaühel on ise võimalik ehitada.”
See on igati kena sõnastus. Paradoks on aga esiteks selles,
et see „lootus paremale homsele” on ühe suurima narratiivi – progressimüüdi –
lühim sõnastus. Teiseks, see usutunnistus on demokraatlikust valitsemisviisist
lahutamatu. Kolmandaks, see on lootusetult aegunud. Selgitan täpsemalt.
Tarmo Jüristo võtab oma kommentaari Rõivase kõnele kokku: „Mina
ei taha loota, et mu lapsed kasvavad turvalises keskkonnas ja et mu tervise
eest kantakse hoolt, ma ei taha loota, et mu töö on vajalik ning et mu
vanaduspõlv on väärikas. Need on asjad, milles ma tahan – kui nüüd hetkeks
Reformierakonna enda varasemat retoorikat kasutada – kindel olla.” (Sirp 27.
III 2014). Jälle väga kena sõnastus ja psühholoogiliselt kahtlemata adekvaatne.
Kui aga pöörduda kõige autoriteetsemate
tulevikukirjeldajate poole, nende poole, kes kasutavad kõige paremaid ja
rangemaid meetodeid, mis inimene on suutnud välja töötada (kvantifitseeritud
matemaatilisi ekstrapolatsioone, loodusteaduslikke mudeleid jne.), siis leiab
kindluseotsija õige sünge galerii, mustade tulevikusstsenaariumite viiskümmend
musta varjundit. Helgemad neist kinnitavad pelgalt pensionisüsteemi,
heaoluriigi, rahvuse, tarbimisühiskonna jms lõppu, mastaapsemad ennustavad kadu
klimaatilisele stabiilsusele, tööstustsivilisatsioonile, inimese ökonišile jms.
Ilmekas on seegi, et kui president – müts maha tema aususe
ees! – julges kasutada sellist väljendit nagu „kestlik kahanemine” ning osutada
paljulapselisusele kui igandile, siis tõusis õige kõva protest. Arusaadav, oli
ju riigipea julgenud liialt kalduda lootuse unelaulust kõledate prognooside
valda.
Häda on ju selles, et demokraatlike valimiskampaaniate
kesksed hüüdlaused ei saagi ju olla midagi muud, kui erinevad lubadused
paremast tulevikust. Võib küll irvitada selle üle, kui idiootne on lubadus viia
Eesti viie rikkama riigi hulka, aga kelle idiootsuse üle siin õigupoolest irvitatakse?
See oli võitjaerakonna loosung, eks.
Meeletus on unistada sellisest valimiskampaaniast, kus
konkureerivad ausalt teaduslike prognooside raames püsivad vaesumis-, viletus-
ja kahanemisstsenaariumid, kiidetakse just oma demograafilist WC-potti jne. Poliitikud
ei pea olema ega olegi ekstrarumalad ja küünilised, teadlasi mitte kuulavad
ignorandid, aga nad peavad ka võimule saama ja tee võimule käib ikka parema
tuleviku jutlustamise kaudu. Lootus paremale tulevikule on demokraatliku
valimiskampaania struktuurne omadus, millest ei pääse keegi. Nii võib siis öelda,
et praegustes majanduslikes, julgeolekulistes, ökoloogilistes, demograafilistes
jne oludes on demokraatiasse teatud ebaadekvaatsus ja düsfunktsionaalsus sisse
programmeeritud. Sellega ei taha ma kuidagi õigustada karmi käe ihalust või
muud säärast! (ka vaikiva ajastu taassündi on lähiaega ennustatud). Pigem lausa
vastupidi – edaspidi tuleb igaühel
käituda maksimaalselt nii, nagu riiki polekski. Sõnastasin selle prognoosi
soovitusena, sest nii paistab ilmekamalt välja kui võimatu oleks mõnel
poliitikul seda kõnepuldist välja hüüda. Samuti ei tähenda see „soovitus”
üleskutset individualistlikule heroismile, vaid jälle pigem vastupidist riigist
sõltumatule kogukondlikkusele ja vastastikusele abile.
Selliseid lokaalseid karke üha väetimaks muutuvale
keskvõimule on nii praktikas kui ideeüsas, näiteks priitahtlikud pritsumehed ja
idee pensionäride kommuunidest.
Sellest, et paljudes kohtades on poliitikud pigem abitud
töllid kui moraalilt värdjad (muidugi mitte kõigis kohtades!), on paljud aru
saanud ning ise tegutsema hakkanud. Kuuke tagasi kutsus üks pankur mind
kohtumisele ja tutvustas oma plaani, kuidas tõsta iivet (oli palganud oma raha
eest sotsioloogi, teinud arvutused, plaanid jne). Ka tema pidas paremaks
erakondlikest struktuuridest vähemalt esialgu mööda minna ja teha lobitööd parem mitmetel muudel
tasanditel, kaasates lihtsalt võimalikult palju erinevaid ühiskondlikult
aktiivseid inimesi.
Möödunud
nädalavahetusel korraldas raamatu „Globaalpohmelus” autor Kaupo Vipp
Sõrve turismitalus mõttetalgud „TuleVAeg”. Ka Kaupo Vipp lähtus äratundmisest,
et poliitikud ei saa rääkida halbadest stsenaariumitest ja et erakonnad
sõidavad rööbastel ning kodanikualgatused suubuvad jääkeldritesse (siin
presidendile häbimärk aumärgi kõrvale!) ning kohale kutsutud seltskonnas oli
ainult üks erakonnapoliitik ja seegi
demokraatliku edutuseni teadlaslik (Toomas Trapido). Nõustun, et küllap on vaja
modifitseerida ka võimu vahetuse mehhanisme, aga muu hulgas tuleb ka võimu
hajutada, detsentraliseerida, lokaliseerida. Kujundlikult: kohalikus kaupluses
peab saama müüa kohalikku toodangut maksuvabalt nagu linnas turul, kohalik kool
võib ise otsustada, millised hügieeninõuded on koolisööklas jne (juhuslikud
uitnäited). Lokaalsed kogukonnad peavad osa riigi funktsioone enda õlule võtma
– see ei ole midagi meeldivat, aga pikemas perspektiivis siiski halbadest
valikutest kõige vähem halb.
Praegu on sellest isegi suhteliselt hea rääkida, sest
geopoliitiline olukord on inimeste teadlikkust tõstnud. Möödunud aasta viimases
„Akadeemias” kirjutas Kaido Kama: „Mistahes kriisi puhul on tänapäeval
esmatähtsaks küsimuseks, kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus
tavapärane tarbimisahel ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise sõja ajal
riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud olid autonoomsed üksused, mis
suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-, varustus- ja energeetikaprobleemid.
Suhteliselt väikesearvulisel linnarahval oli maal “tagala” — sugulased, kelle
käest sai tuua mune ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast
põgeneda—just nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast
märtsipommitamist. Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel
vaja muretseda. Pigem vastupidi — nende käest sai ikka ja jälle võtta
sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva vähesed maainimesed enam nii
autonoomsed pole. Järjest vähem on neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja
veel vähem neid, kes siga või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna,
siis praegu toovad kamaainimesed omale toidukraami linna suurpoest. Ühesõnaga —
inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui
praegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise
saavutustest.”
Maamajapidamistes pole paljusid linnamugavusi, maal on raske
leida tööd, väikeste talude toodang on paratamatult kallim jne ometi on
iseseisvalt elujõulistel maakogukondadel voorusi, mis muutuvad üliolulisteks,
kui va tõmbekeskustest saavad tõukekeskused. Elujõuline maaelu ja hajaasustus
on kallis ja ebaefektiivne, aga ühtlasi parim kindlustus mitmetele üha
tõenäolisematele stsenaariumitele, millest saavad rääkida ainult teadlased, aga
mitte poliitikud.
Ideesid käidi edasiseks aruteluks välja palju, näiteks tagalakindlustusmaksed linnainimestelt maainimestele, et need hoiaks kohaliku toidutootmise elus (no milleks mulle pensionisammas panka?!) kuni kriisiplaanideni ja kogukondlikkuse juurutamise kavadeni. Räägiti ka kodanikupalgast – selle suur voorus on see, et kuigi kiirendab ühiskonna vaesumist, teeb see seda arvatavasti üshiskondlikku frustratsiooni leevendades. Ja toreda vaesumise stsenaariume läheb praegu väga vaja!
Kui veel ennustada, siis võib öelda, et tulevik on punase ja
rohelise kirju. See aga ei pruugi sugugi tähendada edu sotsiaaldemokraatidele
ja rohelistele, pigem isegi vastupidi. Need erakonnad võivad hajuda ja kaduda,
sest iga vähegi mõtlev poliitiline võim peab nende funktsioone üle võtma. Ka
praegune koalitsioon on tunnistanud, et see on rohelisim olnutest ning isegi
majandusanalüütik Peeter Koppel – mees, kes on teinud sotsialismivihkamisest
meetodi – on kirjutanud: „Rikaste riikide klubisse kuuluvate OECD riikide
keskmine päevapalk oli 2010. aastal 135 dollarit, arenevate Aasia riikide
linnastunud osades 12 dollarit ja agraarpiirkondades 1–2 dollarit. Ei ole
põhjust arvata, et arenev maailm jõuab lihtsalt rikaste klubile järele. Suund
on tasakaalustumisele ning aastaks 2025 on julgemad projitseerinud
tasakaalupunktiks 60 dollarit (tänase ostujõu alusel, nominaalselt võib see
number olla mis iganes).” (EE 6. XII 2012)
Mööda on saamas odaval energial undav tarbijalik
individualismiajastu, mis asetas kesksele kohale inimese, üksikisiku oma
tahtmiste ja õigustega. Kesksele kohale asetub ökoloogia, keskkond ja kogukond.
See ei ole tore ega mugav, ka mulle on armsad kõik linnamugavused, aga
paratamatuses on parim oma saatust armastada.
