Praktilist infot

KOHT : Saaremaal, Torgu kuningriigis, Mõisaküla külas, Sõrve Turismitalus (vt http://www.saaremaa.ee/sorve/)

AEG : reedest 25.04. (kogunemisega kl 15...15.30) pühapäevani 27.04. (kl 15.00). Detailne päevakava tuleb eraldi postitusega. Osa rahvast tuleb kohale juba neljapäeva hilisõhtuks. Reede hommikul on varasemate saabujatega võimalik teha Sõrvemaal pisike ringreis. Sama saab teha pühapäeva õhtul. Ka laupäeva lõunapausi ajaks on väiksem jalutuskäik planeeritud. Huvitavamatele kohtadele ligi pääsemiseks oleks kasulik kaasa võtta veekindlad jalanõud.

LIIKUMINE: et jõuda kohale enne kl 15.30, tuleks saada Virtsus kl 11:25 või hiljemalt 12:55 väljuvale Kuivastu praamile (praamide sõidugraafik http://www.tuulelaevad.ee/index.php?option=com_tuulelaevad&Itemid=33&lang=et ). Kuivastust Kuressaareni on 73 km ja Kuressaarest sihtkohani 40 km. Praamilt mahasõidust kuni kohalejõudmiseni võiks rahulikuma sõidumaneeri puhul arvestada kahetunnise ajakuluga. Lihtsaimat kohalejõudmist võimaldav kaart koos lisajuhenditega tuleb eraldi postitusega.

MAJANDAMINE: Majutus puhkemajades (kus olemas ka mini-kööginurk) läheb maksma al 15 eur/öö; 5 eur/tk on hommikusöögid; 12 eur/tk on suuremad söögikorrad (reede ja laup õhtu ning pühap lõuna); laupäeval tuleb väljasõiduga lõunasöök (6...7 eur) Kaunispe sadamas. Lisaks jook, snäkid, suitsukala jms. Tuleks kindlasti võtta arvesse, et kaardimakseid teha ei saa ja lähim sularaha automaat jääb 30 km kaugusele, Salmele. Ainsas kohapealses kaupluses on kaardimakse ka võimalik. Kauplus asub turismitalust 4 km kaugusel Laadlas ja töötab kl 11-19 (pühap suletud). Lähim bensiinijaam on Kuressaares. Sõrve tippu liikumisel tuleks telefonid häälestada sunniviisiliselt omas võrgus olema, sest võib juhtuda, et kohapealsesse leviauku sattudes saate hiiglaslikud minutihinnad läbi Läti või Rootsi mobiilivõrgu - olgu ise helistades või kõnet vastu võttes.

LISAINFO: kaupovipp@gmail.com , tel 5037830 

plakat

Modernse globaalse ku(ltu)uri tagasein on langemas ja avamas meile tänasest radikaalselt erinevat perspektiivi...tuleVAeg plakatil oleva valdurmikitaliku kuuri on maalinud Jacek Yerka :http://www.wikipaintings.org/en/jacek-yerka

Veel üks probleemikirjeldus

Valdur Mikita: vanaemad, ökoterrorism ja globaalne katastroof

Avaldatud: PM 26. märts 2011 

Mida teha, kui maailm äkki kokku kukub? Millised on valikud, kui seinast ei tule enam ühel päeval elektrit, pangaautomaadist raha ega kraanist vett, mobiiltelefonid on tummad, supermarketite uksed on teadmata ajaks kinni kiilunud ning bensiinijaamade voolikuis on lõppenud haisev ollus, mis paneb pöörlema maakera?

Instinkt ütleb, et siis tuleks haarata hädapärased asjad ning katsuda jõuda kiiresti maale, vanaema juurde. Umbes nii, nagu paljudele jaapanlastele muutusid ühtäkki ülioluliseks jalgratas ja maal elavad sugulased, kelle juurde radiatsiooniohu eest pakku minna.

Linn muutub mõne päevaga elamiskõlbmatuks, kuna saab eksisteerida ainult väljastpoolt toitu saava infrastruktuuri abil. Suured kataklüsmid paralüseerivad tsivilisatsiooni infrastruktuuri. Elu jätkumine üleilmse katastroofi tingimustes on võimalik paikades, mis ei ole globaalse süsteemi osad või on sellega lõdvalt seotud.

Globaalse katastroofi tingimustes on kõige väärtuslikum elukindlustus ääremaastunud maavanaema ning tema korilussugemetest läbi imbunud potipõllunduslik eluviis.

Tapjaviiruseid, jää sulamist, vulkaanipurskeid, orkaane, ökosüsteemide kollapsit, tuumakatastroofe, kolmandat ilmasõda, elurikkuse vähenemist ja globaalse finantssüsteemi kokkukukkumist on ennustatud võib-olla liiga sageli, et inimene kõike seda ülemäära tõsiselt võtaks.

Inimtegevusest põhjustatud üleilmse katastroofi oht ei ole ka aastal 2011 veel kuigi tõenäoline, kuid alarmeeriv on see, et viimase poole sajandi jooksul on pea kõik inimkonna globaalse adaptatsioonivõime hindamiseks leiutatud indikaatorid nihkunud skaala punase sektori poole.

Võiks öelda ka palju otsekohesemalt: maakera on suremas. Suurem osa probleeme taandub ressursside olemasolule. Neid on aga selgelt vähem, kui seitsmele miljardile inimesele hädapäraselt vajalik on.

Piltlikult öeldes oleks meil tarvis masinaid, mis ühest otsast männipalki ja paekivi sisse uhades tulistaksid teisest otsast välja väärtuslikku kaltsiumirikast rukkileiba. Kuid me suudame praegu ehitada vaid masinaid, mis hekseldavad üksnes killustikku ja saepuru.

Pealegi ei kuulu maakera enam ammu inimesele, isegi mitte enam riikidele, vaid eelkõige korporatiivsetele klikkidele, kes ei ole mõistagi huvitatud ressursside ümberjagamisest.

Nädala jooksul sureb maailmas nälga umbes poole Eesti jagu inimesi. Hinged lihtsalt haihtuvad maa pealt, ilma et CNN, BBC või The Times sellest ülemäärast numbrit teeks. Neid lihtsalt on liiga palju, täiesti hoomamatu hulk, ja nende trööstitute elude taga pole õieti mingit lugu, et see üldse meediasse jõuaks.

Nälg, erinevalt tsunamist, ei ole loodusnähtus, vaid suuresti inimese globaalse elukorralduse tagajärg. See on lihtsalt süsteemi viga, hammasrataste krigin, mis enam hästi kokku ei jookse.

Keegi ei tea enam õieti, kust see täpselt algas, kui hakkas midagi viltu kiskuma. Kas hakkas see pihta koloniaalimpeeriumite sünnist, üleilmse korporatiivsuse võidukäigust, poliitiliste süsteemide korrumpeerumisest või millestki muust.

Kuid fakt on see, et miljonitele inimestele lihtsalt ei jätku enam eluks vajalikku. Vaesus on aga lisaks üksikisiku sügavale tragöödiale ka maailma suurim julgeolekurisk. See sünnitab sõdu, konflikte, radikalismi, vihkamist ja korruptsiooni.

Maailm muutub üha enam Potjomkini külaks, kus vähemuses olev jõukas eliit püüab laduda üha kõrgemat müüri enda ja barbarite vahele. See kõik aga viib jälle sammukese lähemale globaalsele katastroofile.

Kõik muutused, mida inimtegevus kaasa toob, ei ole ilmtingimata halvad, küsimus on pigem, kas inimesele on jäetud piisavalt aega muutustega kohanemiseks. Globaalse majanduse masinavärk töötab ka aastal 2011 niimoodi, et rikkad muutuvad rikkamaks, vaesed aga üha vaesemaks.

Inimkond ei ole kunagi olnud Suure Prantsuse revolutsiooni õilsast deviisist kaugemal kui praegu. Kes näitaks meile tänases maailmas poliitilist jõudu, kelle plakatitel ilutseks sõnum: «Meil on olemas plaan, kuidas viia vabadus, võrdsus ja vendlus kõigi inimesteni!»

Poliitiliste parteide põhiküsimus on tänapäeval märksa maalähedasem: kuidas kaitsta vähemuses elavat eliiti nende eest, kellele maailmas vabadust, võrdsust ja vendlust kohe üldse mitte ei ole jagunud? Inimõigusi maailmas on paraku piiratud hulk.

Mõned ökoterrorismi pooldajad usuvadki, et maakera võib praegu päästa ainult globaalne katastroof. Kataklüsm, mis purustaks globaalse majanduse tuiksooned ning peataks ressursside röövmajanduse, teiste sõnadega – hävitaks lihtsalt suure osa tsivilisatsiooni infrastruktuurist.

Ökoterrorismist võib lähitulevikus saada kõige ohtlikum ja radikaalsem terrorismi liik, lääne analoogia radikaalsele islamile. See kasvab väga kiiresti, kuna selle olemuslik idee tundub õilis ja paelub seetõttu paljusid, ka haritud inimesi. Niisugune ekstremism kasvab välja heaoluühiskonna enda seest ja võib osutuda lõppkokkuvõttes sama ohtlikuks kui traditsioonilised ususõjad.

Prantsuse loodusteadlase Georges Cuvier’ paari sajandi vanune katastrofismiteooria ei ole kuhugi kadunud. On vägagi tõenäoline, et Lääne-Euroopat tabab juba lähitulevikus mastaapne kommunismiideoloogiate renessanss, mis käsikäes ökoterrorismiga võib maailmas kaasa tuua ettenägematuid protsesse.

Paljude eriti noorema põlvkonna eurooplaste eluvaate moodustab juba praegu mingi ebatavaline ja üliradikaalne keskkonnakaitse ja kommunismiideoloogia süntees.

Aga miks siis ikkagi sureb iga päev maakeral nälga kümneid tuhandeid inimesi? Ka sellele nagu paljudele teistele suurtele küsimusele ei ole selget mõistuspärast vastust.

Kõige täpsem on ehk tõdemus, et inimesel pole kombeks aidata oma nälga surevaid liigikaaslasi. Poliitilised süsteemid kultiveerivad alateadlikku ettekujutust riikide ja rahvaste vahel käivast karmist olelusvõitlusest, inimlik kognitsioon ajas on aga puhtalt tuletatav tema enda elueast.

Väga otsekoheselt öeldes ei ole tsiviliseeritud inimese jaoks suurt vahet, kas teisel pool riigipiiri elavad inimesed või tarakanid ja kas pärast teda tuleb tulekahju või veeuputus.

Vastuolu tuleneb sellest, et evolutsioon ei ole sundinud inimest «suurelt» mõtlema. Evolutsioonis on osutunud kasulikuks hõimusisene koostöö, kuid mitte koostöö eri hõimude vahel.

Ajaloos on alati olnud kõige turvalisem võõrale igaks juhuks nuiaga pähe valada. Inimesel puudub globaalne mõtlemine ning inimkultuuri kõige haavatavam külg on see, et tegelikult ei ole tsivilisatsioon sünnitanud inimkonda.

Seetõttu tundub avarii Tallinna-Tartu maanteel alati palju hirmsam kui genotsiid teispool maakera või ebamäärane hoiatus terve maailma kokkuvarisemisest.

Inimteadvus ei suuda lihtsalt opereerida selliste mõistetega nagu inimkond, maakera või globaalne katastroof – need mõisted väljuvad inimese jaoks tajutava ettekujutuse piiridest.

Võimalik, et inimene seisab praegu kusagil evolutsiooni murdepunktis, kus hõimudevaheline koostöö osutub eluliselt vajalikuks. Kuid seda hüpoteesi saaksime kontrollida alles mõnesaja tuhande aasta pärast.

Tulles nüüd globaalsest külast tagasi kodukülla, võiks püüda ette kujutada, mis juhtuks Eestis, kui maailmas käib suur pauk. Globaalse katastroofi puhul on märksa paremas olukorras need riigid või paikkonnad, mis suudavad kuidagiviisi tagada oma elanike ellujäämise ka siis, kui riik enam ei toimi.

See tähendab, et peab eksisteerima mingi «paralleelmaailm», mis oleks tänapäeva kõrgtsiviliseeritud ühiskonnast üsna sõltumatu. See peab koosnema väikestest üksustest, mis suudavad kiiresti kohaneda, toitu ja peavarju leida ning niiviisi autonoomselt toimides ellu jääda.

Enamikul maailma riikidest puudub selline paralleelmaailm, seda ei suudaks üles ehitada ka kõige jõukamad riigid. Eesti on aga koht, kus see peegelmaailm on mõnes mõttes kogu aeg olemas olnud.

Eestis on looduslike tingimuste, väikese rahvaarvu ja  kultuurilise eripära tõttu naturaalmajanduse algmed ühel või teisel kujul tänapäevani säilinud. Eestlased on omamoodi indiaanlased Euroopa Liidus, kes on viljelenud naturaalmajandust tänapäevani välja – suurem osa tsiviliseeritud maailmast on selle oskuse juba inimpõlvi tagasi unustanud.

Need, kes seda maailma püüavad taasavastada, nimetavad seda millegipärast ökoasumiteks. Eestlaste tillukesed korilussugemetega agraarmajapidamised, mis on üsna muutumatuna püsinud sajandeid, ongi teatud mõttes tänapäevaste «ökoasumite» ideaalvormiks.

Globaalse katastroofi elavad tõenäoliselt kõige paremini üle korilased ja naturaalmajanduslik agraarühiskond ehk siis need, kes kõige vähem sõltuvad globaalsest infrastruktuurist. Eestis on olemas pärimuslik eluvorm, kuhu tsivilisatsioonist taganeda, enamikul maailma riikidel ja rahvastel seda pole.

See on selle veidra analoogmaailma alalhoidmise mõte, millest me ise ei pruugi kuigi selgelt aru saada. Aga kui peaks käima «suur pauk», on see võib-olla ainuke võimalus, mis pakuks inimesele pelgupaika.

Katastroofijärgses maailmas kohaneksid ilmselt eestlased, soomlased ja venelased palju hõlpsamini kui mitmed teised rahvad, kuna nad on nii või teisiti harjunud elama oma «paralleelmaailmas». Siberis võib mõnel inimesel üldse märkamatuks jääda, et maailm on kokku kukkunud, tema elab ikka vanaviisi edasi.

Nõndaks. Kui saabub kevad, tabab eestlasi taas seletamatu tung haarata oma kimpsud-kompsud ning suunduda maale, et maahaldjatel jälle tervituseks kartulikonksuga selga sügada.

Kes teab, ehk on selles animaalses rännuinstinktis varjul mingi sügavam tähendus. Ja maavanaemasid ei maksaks teps mitte alahinnata. Ühel heal päeval võib see vaikiv, peaaegu nähtamatu matriarhaat selle maailma vägevad oma võluriiki tagasi kutsuda.

Lahendusteest

TuleVAeg teema lahendus on väga hästi sõnastatud (kirjeldatud), ja publitseeritud 2008. aastal. Kirjutise lõpus ütleb Valdur Mikita nii:

"Keele vanemates, ürgsemates kihtides on alles mälestus maagilisest kultuurist. Selleks, et seda tabada, on meil kõigepealt tarvis ideed, mida üldse otsida. Kui otsitav on teada ja selle olemasolusse ise usume, on võimalik välja mõelda strateegia selle tabamiseks. Seda tuleb harjutada, nii nagu oleme kunagi harjutanud kirjutamist, jalgrattasõitu, aritmeetikat. See keeletaju ei teki iseenesest, selle kättesaamiseks tuleb püstitada enesele väikeseid maagilisi ülesandeid. See on ühtesulamise ja osaduse maailm, sest müüt rajaneb identsuse kujutelmal, mitte sümbolismil, analoogmõtlemisel ja retoorikal, mida viljelevad hoopis hilisemad kultuurivormid. Ma usun metsiku lingvistika olemasolu."

Kuigi siin kõneldakse keelest, kehtib öeldu ka kultuuri kohta üldiselt. Ainult Mikita poeetiline sõnastus vaja ümber panna täpsemalt, võibolla seletada kommunkatsioonipraktika terminites.

Idee - kirjeldavalt tarkuselt üle minna kogemustarkusele,  on Mikital esitatud  kirjeldavalt.

 NB !
Mikita ainult kirjeldab kogemustarkust, aga ei oma ise kogemustarkuse toonust.

Ta jääb puhta mõtte maailma ja kirjeldab sealt üsna sisukalt, eelkõige  kommunikatsioone,  omas poeetilises väljendusviisis.
Mikita samuti osaleb tegusalt kommunikatsiooniprotsessides ja seda seiklust ja katsumust , mis talle osaks saaab käesoleval (2014) aastal on ta ise kirjeldanud juba 2008 a. raamatus. Ta kirjeldas seal laviini või plahvatust, mis tähenduste maailmas osaleja võib uputada:   ".... tähendus on midagi sellist, mida ei saa põhimõtteliselt lõpuni usaldada. Tähendus on ühekorraga nii sõber kui ka äraandja - ühes käes pühapilt, teises oda." Soovime Valdurile kindlat meelt, et ei annaks suud ei pühapildile ega odale, tuleb laviini alt välja.
 
 Vajalikud kogemustarkuse elavad allikad on siiski kaasaegsetes seostes olemas, ainult vähetuntud ja meie kirjleldavale kultuurile mõnus nagu tugitoolisport tugitoolikogemus. Ülesande raskus (mitte keerukus) seisnebki harjumuses - mitu põlve juba teadmistetarkust viljelenud inimestel on raske ümberlülituda kogemustarkusele. Mikita sõnutsi - raske on kirjeldavas kultuuri sees taastada osaluskultuur.  

Siin on kõneksolev Mikita tekst pdf formaadis:
http://talgujad.tartu.ee/mikita/aratus3.pdf

sama tekst doc formaadis koos minu kommentaaridega:
http://talgujad.tartu.ee/mikita/aratus3.doc

Meest sõnast - läbi kolmekihilise prisma.

Keele tekkimist seletavate hüpoteeside seas on üks, mis seab aluseks pettuse. Sõnad nõuavad vähem energiakulu kui tegu. Ürgmeeste seas edumeelsemad leiutasid sõnad, et emastele muljet jätta. Kui ei viitsinud jahil käia, ja polnud naise juurde minnes käepärast mammutikintsu, siis kaval mees leiutas sõnad ja jutu, seletas kui suure mammuti ta tappis, kui mahlane ja lõhnav liha jne, nii et teisel ila tilkuma hakkas. Ja bioloogiline funktsioon sai täidetud märksa väiksema vaevaga, sõnameisterlik sugu kasvas.
Üldtuntud väide on, et kurttumma inimest ei saa petta, kirjutad küll talle mingi omaarust loogilise loo paberile, aga tema on harjunud lugema keha keelt.

Julgen soovitada tekstide lugemisel filtrit, mis võimaldab välja kammida osa autori pettust ja enesepettust, samuti kultuuris salvestatud enesepettust.
Kirjatükke, filme ja muid selgust taotlevaid allikaid uurides vaadata neid läbi kolmekihilise "sisuspektri". See oleks lihtsustatud variant tuntud mõtete-tegude-kommunikatsioonide baasskeemist

TARKUSE allika tüüp. Kas väited põhinevad

• mudelitel ehk nn puhtal teadmisesl 
•  või isiklikul kogemusel, tegevusel. 

KOMMUNIKATSIOON.

• kas käsitletakse või lahatakse kommunikatsioone, 
• kas eristatakse eri kommonikatsiooni struktuure, 
• kas eristatakse kommunikatsioonide standartiseerimise astet, 
• milline hoiak millisesse standartiseerimise astmetesse. 

Tekst (film) tuleb  niiviisi lõigu või episoodi kaupa läbi kammida, ja märkida - millisesse kihti millisesse positsiooni asetub.

Võib juhtuda, et mõni asi, (eriti kommunikatsioonivaldkond) jääb tekstis puutumata. Sellisel juhul võib see olla kontekstis vaikimisi nn enesestmõistetavana.

Inimene ei olegi objekt?

Mari Liis Lill pidas 1. aprillil 2013. oma kuulsaks saanud kõne. Üks põhiline idee tema kõnes oli: 
"Inimese üks põhivajadusi on tunne olla vajatud....
....See tähendab seda, et sa saad iseendale öelda - teised saavad ilma minuta halvemini hakkama."

Aga kuidas saavutada selline "süsteem", mis kindlustab igale inimesele tunde, et ta on vajatud?
Luua selline ministeerium (register), kust isikukoodi alusel kedagi vahele jätmata saadetakse kodanikule tähelepanemise kinnitus, et ta on vajalik?

Võib olla aitab Mihhail Bahtini (1895-1975) seletus:

"Teiste isikute olemust ei saa vaadelda, analüüsida, määrata nagu objekte või asju, nendega saab ainult kõnelda, suhelda. Mõelda teistest inimestest - see tähendab nedega rääkida, vastasel juhul nad pööravad meie poole oma "objektse külje": nad jäävad vait, sulguvad ja tarduvad kindlajooneliste mudel-objektidena."

Nagu vanarahvas ütles - inimesega vaja puud soola ära süüa....

Aga.
Hiljuti oli mul võimalik mõni minut kõnelda siintõstatatud teemal ühe juhtiva isikuga -  Et mida  arvata Mari Liis Lille , Bahtini ja vanarahva puud soola jne kohta.
Direktor vastas tüdind-viisakalt, et tema ametkond puudutab mitutkümmend tuhandet isikut, tal kuluks juba nende kõigi nimede ettelugemiseks mitu nädalat. Pole kuidagi mõeldav nende kõigiga kõnelda, puudast soolast rääkimata.
Seepärast jätab ta kõrvale ebareaalsed targutused sünergiast, vaid korraldab heas tavas ja käsuliinides edasi oma ametkonda.

Tülikad ikkagi on inimesed.

TuleVAeg üritusest ja laiemalt, protsessi kujunemise suunas.

TuleVAeg üritusest ja laiemalt, protsessi kujunemise suunas.

7. märtsi skypekoosolekulhttp://tulevaeg.blogspot.com/p/refleksioon-kuidas.html#section6 sai kõneldud ka neist võtetest, millga vältida TuleVAeg ürituse jäämine lihtsalt järjekordseks "põhutuleks", kuidas see kujuneks jätkuvaks ennastehitavaks sünergiliseks protsessiks. Ühe ideena jäi püsti paluda üritusele tulijatel oma kodukohas või sõprade seas küsida nn "ideid ja volitusi kodanikelt". Et huvi laieneks, tekiks lisaeeldus jätkamiseks. Üks haanjamees lubas järgmise täiskuu saunaõhtul nii teha.

Nii laieneks teadjatering, võibolla ideede pagas.
Pärast üritus on kodus kaasaelajatel põhjust küsida osalejatelt:
Kuidas läks? Mis minu ideest sai?

Omavalitsuse inimlik piir on 150 inimest?

Rääkides inimese silmast-silma toonusest peab teadvustama ka loomuliku sotsiaalse ruumi suuruse.
Kui paljusid teisi suudab inimene igapäeaelus sisuliselt jälgida (sisuliselt, isiklikult), nii et saaks aru ja püsiks meeles teiste nägu, tegu, lugu, iseloom ja kõik muu.

Küsimust on põhjalikult uuritud, sisulise tutvuse ruumi suurus hinnatakse 100 – 230 inimese vahel, kõige tõenäosemaks peetakse 150 isikut. See on Dunbari arv, Briti teadlase Robin Dunbar (s.1947) järgi.

http://en.wikipedia.org/wiki/Dunbar%27s_number Selline piir olevat kujunenud muistsete inimeste ajudes juba küttimise-koriluse perioodil, mille mõne miljoni aastaline kestvus võimaldas asjad geneetiliselt paika loksutada ajuehituse tasemel. Kõik hilisem inimese loos on toimunud 1000 korda lühema aja jooksul, aju pole nii ruttu edasi muutunud või kohanenud.

150 piiris seltskonnast peaksime lähtuma, kui tahame korraldada nn inimese-sõbralikku elu, suurema ringi puhul jääb  anonüümne statistika, inimsed kui tüüpmudelid või nimed-indeksid. Kuidas arvu 150 tõlgendada, kas see on kogu seltskond hällist hauani, või omavahel kõige tihedamalt suhtlev põlvkond. Viimasel juhul summeeruks kogukond laias laastus kokku 150 väikelast, 150 koolilast, 150 noort inimest, 150 keskealist ja 150 seeniori ja kõik kokku ei ületaks nii 1000 isikut.

Kuidas nüüd tõlgendada Dunbari arvu teiste sootsiumi määravate suuruste kõrval?

• Kaasagse majanduse toimisruum vajavat pool miljardit (500 000 000) inimest.
• Eestis aktuaalne haldusreform tunnistab omavalitsusemiinimumpiiriks 5 000 kuni 10 000 inmest?

Üks artikkel Kaido Kamalt, mis sobib siia teemasse, kui rusikas silmaauku

Akadeemia nr 12, 2013

PÄRIMUSKULTUUR KUI

ELLUJÄÄMISÕPETUS

Kaido Kama

Hakkame kõigepealt pihta terminitest. Ei suuda mina kultuuri

mõistet ammendavalt defineerida. Aga siinses loos mõistan kultuuri

all inimeste elamise viisi kõige laiemas tähenduses. S.t et kultuur

on see, kas süüakse noa-kahvli, puupulkade või palja käega,

kas tagumikku pühitakse paberiga või pestakse veega, kas majad

ehitatakse puust, kivist või saviplönnidest, kas surnud maetakse

või põletatakse või söödetakse lindudele, kas peetakse ühte või

mitut naist jne. Kuhugi selle käsitluse ääremaadele mahuvad ära

ka kaunid kunstid, aga need pole kindlasti kõige olulisemad asjad.

Kultuur on algselt nii või teisiti seotud pärimusega, on päritud.

Iga inimene sünnib mingi kultuuri sisse, ta ise ei saa omale kultuuri

valida. Ja me oleme paratamatult seotud selle ettemääratud

ja vanematelt päritud kultuuriga, muu hulgas määrab see ära ka

meie maailmatajumise piirid. Eesti-aegne hõimuliikumine tegeles

ainult soomlaste ja ungarlastega, Venemaa hõimuvelledega

polnud eriti asja. Ja seda mitte seetõttu, et okastraat oli ees —

Põhjamaade saamidega ei tegeldud samuti. Tegemist polnud

ka ülbuse või pahatahtlikkusega, lihtsalt tolle aja kultuuripilti ei

kuulunud tegelemine maride-udmurtide või hantide-mansidega,

rääkimata siis veel neenetsitest või nganassaanidest. Ega suutnud

hõimuliikumise tegelased ennast sellest kultuuripildist väljapoole

asetada. Sama kehtib näiteks ka Eesti-aegse taarausuliikumise

kohta. Lasti kõlada Vanemuise kandlemängul ja tantsida Murueide

tütardel. Ümbritsev kultuuritaust lihtsalt ei võimaldanud

tunda huvi pärimuse põliste ja vanade kihistuste vastu ega ennast

sellega samastada.

Miksmesiis üldse räägime tänapäeval eraldi pärimuskultuurist,

kui kultuur on nii või teisiti seotud pärimusega? Aga sellepärast, et

maailm on muutunud. Üks mu sõber ütles kunagi, et bensukad ja

diskod on kogu maailmas ühesugused. Ongi ühesugused ja lisaks

veel ka paljud muud asjad. Hetkelised moeröögatused levivad

üle maailma mõne päevaga (näiteks hiljaaegne jabur tants, mida

tantsis keegi korealane — Gangnam Style). Mitte kunagi varem

pole inimkonna ajaloos midagi sellist olnud. Loomulikult on kultuurimuutusi

aset leidnud ka varem. Aga siis on need muutused

või ka kultuurivahetused toimunud sõdade või rahvarännete vms

tulemusena ning muutusel ja vahetusel oli oma kindel “saatja aadress”—

üks päritud kultuur mõjutas või vahetas välja teise päritud

kultuuri. Midagi niisugust tegime läbi ärkamisajal, kui jätsime

regilaulu laulmise ja hakkasime selle asemel laulma “Õllepruulijaid”

ja “vallerii-pumm-pumme”. Kas keegi julgeb seda korealase

tantsu nimetada korea kultuuriks?

Ja kõige selle tulemuseks ongi, et kuna me tänapäeval enam

ei ela oma esivanematelt päritud kultuuris, siis on vaja seda

esivanemate oma kuidagi eraldi nimetada. Selle tarvis siis

pärimuskultuuri sõna. Juba eraldi sõna olemasolu fakt kui selline

näitab, et see pole mingi loomulik elukeskkond. Vanemate käest

päritud kultuuris elatakse oma igapäevast elu, pärimuskultuuriga

tegeldakse. Kas siis lihtsalt vabal ajal või ka professionaalina,

aga igal juhul tähendab see midagi, mis nõuab eraldi ettevõtmist,

see pole enam meie igapäevaelu loomulik osa. Umbes nii, nagu

mõnes Aafrika rahvuspargis tantsivad neegripoisid turistikestele

neegritantsu, siis pärast võtavad suled ja rohuseelikud seljast ära,

panevad teksad jalga ja lähevad koju teleka ette õlut jooma.

Nüüd siis natukene etteruttavalt selle loo pealkirja juurde. Hiljaaegu

suri Lääne-Siberis selline tähelepanuväärne inimene nagu

metsaneenets Juri Vella. Liivo Niglas on teinud temast filmi Juri

Vella maailm ja selles filmis ütleb mees niimoodi: “Ametnikele

on kasulik, et inimesed poleks rahulolematud. Nad kulutavad inimeste

peale raha, jagavad materiaalset abi. Inimesed saavad raha,

ostavad teleri ja vaiba, ja istuvad kodus teleri ees. Vaikselt, rahulikult,

kõigil on hea olla. Aga milliseks kasvab järgmine põlvkond,

kui vanemad kogu aeg teleri ees istuvad, see ei huvita kedagi.

Igal juhul pole see raha. . . Ütleme, et see pole kummist. Tuleb

aeg, mil elu Venemaal läheb veelgi raskemaks. Tuleb hakata raha

lugema. See poeke pannakse kinni. . . Kui Põhi ei paku enam

ärimeestele huvi, kui nafta ja gaas otsa saavad, siis pole ka raha.

Esivanematelt päritud tööoskused — karjapidamine, küttimine ja

kalapüük — on selleks ajaks juba ununenud. Vaat seda ma kardan,

et nii võib juhtuda.” Ja veel: “Lapsed elavad internaadis.

Laagrisse naastes ei tea nad enam, kuidas seal elada, kuidas ahju

kütta, kummalt poolt põdrale ligineda. See kõik tuleb uuesti ära

õppida.” Ja võttiski see mees oma lapsed ja lapselapsed ja viis

nad uuesti metsa elama. Tegi seal neile kooli, kus õpiti lugemakirjutama.

Aga samal ajal ei unustatud ära, kuidas ahju kütta ja

kummalt poolt põdrale ligineda.

See ahjukütmise ja põdrale liginemise oskus on tänapäeva inimestel

juba üldiselt unustatud. Vähemalt lääne tüüpi ühiskonnas.

Inimesed üldjuhul ei oska teha asju, mida tegelikult elusolemiseks

vaja läheb. Elus olemiseks on vaja süüa ja sooja. Kui paljud

meist on veel iseseisvalt suutelised oma eluks vajaliku söögi ja

sooja muretsema? Selle asemel me teeme lõputul hulgal asju,

mida tegelikult eluks vaja ei ole: konsulteerime ja nõustame, korraldame

avalikke suhteid ja reklaamime, osutame õigusabiteenuseid,

loome moode ja trende jne jne jne. Vahepeal tekib mul

tõsine küsimus, kuidas saavad inimesed üldse ellu jääda olukorras,

kus sedavõrd väike osa seltskonnast tegeleb asjadega, mida

elamiseks päriselt vaja läheb. Vastuseks tsiteerin Hardo Pajulat

(2013): “Kanada õpetlase Thomas Homer-Dixoni järgi sai inimpopulatsiooni

neljakordistumine 20. sajandil võimalikuks üksnes

tänu meie võimele ammutada maapõuest naftat ning muundada

see arvukate füüsikalis-keemiliste ja majanduslike teisenduste abil

toiduks. Peatugem siin nüüd korraks: võtta paar tünnitäit Claudiuselegi

tuntud pärslaste bituumenit ning voolida sellest pärast

esoteerilist hookuspookust porgand. . . ”. Selles kogu trikk seisnebki:

inimesed on õppinud naftast porgandeid tegema.

Veel sadakond aastat tagasi oliEesti valdavalt talupojaühiskond,

kus peaaegu kõik eluks vajalik tehti-valmistati talus oma pere

jõududega. No hea küll — mõne rauajupiga käidi sepa juures

ja aeg-ajalt toodi rätsep tallu kasukat õmblema. Tänapäeval pole

asi ka enam selles, et inimesed ei oska teha eluks vajalikke asju.

Rahvusvaheline ja ülemaailmne tööjaotus on jõudnud sinnamaani,

et mitte ükski inimene isegi ei tea ega hooma enam kogu tootmise

protsessi, mida on vaja kõige lihtsamate asjade valmistamiseks.

Võtame näiteks nii elementaarse asja nagu talvejope, mida me kõik

külma ilmaga kanname. Ei tea selle jope kokkuõmbleja, kustkohast

tuleb riie, kustkohast niit, kustkohast jopelukk ja kustkohast

trukid. Ega tea ka seda, kuidas ja millest neid valmistatakse. Ja

selletaolist olukorda pole samuti inimkonna ajaloos kunagi varem

olnud.

“Ahjukütmise oskus” pole kadunud mitte ainult lääne tüüpi

ühiskondades Euroopas, Põhja-Ameerikas ja Austraalias. Loen

lugusid Aafrikast, kus nälja piiril inimesed kasvatavad maailmamajanduse

tarvis kohvi või kaevandavad väärismetalle. Ja ei jõua

ära imestada—miks need tublid neegripoisid ja -tüdrukud ei kasvata

vilja, ei püüa kala, ei korja söödavaid taimi ega tee muid

selliseid elementaarseid asju, mida tegid nende esivanemad? Eks

põhjusi ole arvatavasti kahte sorti. Kõigepealt on maailmamajanduse

sissetung hävitanud traditsioonilised põllud ja mürgitanud

jõed, kus omal ajal kalad said elada. Aga teisipidi on asi muidugi

selles, et ka aafriklastel on välja kujunenud / kujundatud vajadus

poekraami järele. Sellise kraami järele, mida müüakse raha eest

ja ilma milleta ei osata enam elu ette kujutada.

Muidugi on veel olemas rahvaid, kes omadega toime tulevad

ka siis, kui nafta ükskord maailmast otsa lõpeb ja “poeke pannakse

kinni”. Ligi pool kõigistmongolitest on tänini rändkarjakasvatajad

ja neile loeb üsna vähe see, mida ja kui palju parasjagu poodides

müüakse. Peamiselt ongi selliste rahvaste puhul tegemist karjakasvatajatega,

paiksed põlluharijad on tänapäeva naftaühiskonnaga

oluliselt rohkem seotud ja sellest sõltuvad. Ja muidugi on tänini

olemas veel ka üksikuid rahvakilde, kes pole üldse või on väga

vähe kaasaegse maailmaga kokku puutunud. Eelkõige Amazonase

ülemjooksul vastu Andide mäestikku, aga ka mujal, näiteks

Uus-Guineas või Andamani saarestikus. Ning mõnel riigil ja valitsusel

(nt Peruu) on niipalju mõistust peas, et nad on ära keelanud

ka kõikvõimalikud kontaktiotsimised nende rahvastega.

See jutt pole nüüd mingi hädaldamine ega viimsepäevakuulutamine.

See on kaine ja loogiline arutlus. Maailmas lihtsalt ei jätku

ressurssi selleks, et kõik need miljardid inimesed saaksid elada

nii, nagu on harjutud elama lääne tüüpi ühiskonnas. Hiina ja India

on tõusvad ja jõukust koguvad maailmamajandused ja neile on

väga raske seletada, et olgu peale, raha teil nüüd on, aga elage ikka

oma õlgkatustega hüttides edasi ja ärge arendage süsinikumahukat

tootmist. Nemad tahavad ka kolinaga peldikut ja puhkusereise.

Ühesõnaga — inimesed pole vabatahtlikult nõus oma tarbimisharjumustes

järele andma. Vastupidi, tootmise pideva kasvu ideoloogia

eeldab ja nõuab pidevalt uute tarbimisharjumuste tekitamist

ja kujundamist. Juba majanduskasvu aeglustumine on nende ideoloogide

jaoks tõeline õudusunenägu. Ja seda ka nendes riikides,

kus rahvastiku arv väheneb. Inimene ei saa süüa rohkem, kui ta

sööb, ning taret pole ka mõtet ülearu kuumaks kütta, mõjub tervisele

halvasti. Kui inimesi jääb vähemaks, siis saab majandus

kasvada ainult selle arvelt, et inimesed tarbivad rohkem kui varem.

Ehk siis tarbivad seda, mida neil tegelikult eluks vaja ei ole

ja ilma milleta varem väga hästi hakkama saadi.

Töötasin kunagi kaitseministeeriumis ja tegelesin mobilisatsiooni

teemaga. Mistahes kriisi puhul on tänapäeval esmatähtsaks

küsimuseks, kuidas kaitsta tsiviilelanikkonda olukorras, kus tavapärane

tarbimisahel ja taristu enam ei toimi. Veel eelmise

sõja ajal riigivalitsejatel seda probleemi polnud. Talud olid autonoomsed

üksused, mis suutsid ise lahendada kõik oma toitlustus-,

varustus- ja energeetikaprobleemid. Suhteliselt väikesearvulisel

linnarahval oli maal “tagala” — sugulased, kelle käest sai tuua

mune ja kartuleid. Ja kelle juurde sai viimases hädas ka linnast

põgeneda—just nii käitus suur osa Tallinna elanikest kohe pärast

märtsipommitamist. Maainimeste eluspüsimise pärast polnud riigivalitsejatel

vaja muretseda. Pigem vastupidi — nende käest sai

ikka ja jälle võtta sõjapidamiseks vajalikku ressurssi. Tänapäeva

vähesed maainimesed enam nii autonoomsed pole. Järjest vähem

on neid, kes ise endale kartuli kasvatavad, ja veel vähem neid, kes

siga või lehma peavad. Kui omal ajal viidi sööki talust linna, siis

praegu toovad kamaainimesed omale toidukraami linna suurpoest.

Ühesõnaga — inimkond pole kunagi olnud nii haavatav kui

praegu ja seda hoolimata kõikvõimalikest tehnika ja tootmise saavutustest.

Pigem ikka nende saavutuste tõttu. Selle tõttu, et suurem

osa inimkonnast sööb naftast tehtud porgandeid. (NB! Üksjagu

naftat kulub ka nende porgandite üle maailma laiali vedamise

peale.) Me võime koostada ükskõik kui täiuslikke kriisireguleerimise

plaane. Aga juba sellest tekib täielik kaos, kui lihtlabane

elekter ära kaob. Rääkimata siis veel olukorrast, kui peaks lakkama

pidev kaupade vedu ühest maailma otsast teise.

Nüüd siis ringiga tagasi pärimuskultuuri juurde. Kogu eelneva

jutu kontekstis võib öelda, et pärimuskultuuriga tegelemine

on teatud määral nagu ellujäämisõpetus. Omaaegne inimkultuur

koosnes valdavalt sellistest asjadest ja tegevustest, mida

oli ellujäämiseks vaja. Sellest tulenevalt õpitakse ja tehakse

pärimuskultuuriga tegelemise käigus paratamatult asju, mis kuluvad

eluspüsimisel marjaks ära. Võtame kasvõi nii lihtsad asjad,

nagu traditsiooniliste söökide valmistamise koolitused või

kõikvõimalikud kudumisringid. Seal õpitud oskused aitavad oluliselt

kaasa sellele, et ennast söönud ja soojas hoida. Ja mis veel

olulisem—kudumiskunsti valdaja oskab ise ja üksinda kampsuni

algusest lõpuni valmis teha. Kui ta just kampsunile tõmblukke ja

trukke ei taha panna. Kuuldavasti oli üks Viljandi Kultuuriakadeemia

tudeng teinud algusest lõpuni valmis lambanahkse kasuka.

Kas nüüd just lambakasvatusest alates, aga nahaparkimisest peale

küll.

Ja söögiga on sama lugu — kui ikka viimane häda käes, küll

siis hakatakse ka labida või kõplaga põldu tegema (sest tänapäeva

hobused ju enamadra ees käia ei oska ja atrugi pole kusagilt saada).

Olen sellist labidaga põllukaevamist Hiinas näinud, polnud neil

inimestel häda midagi, olid terved ja rõõmsad. Ja sellise olukorra

tekkides on võidumehed need, kes suudavad odral ja kaeral vahet

teha, ehk teisisõnu — on tegelnud pärimuskultuuriga. Jahi- ja

kalameeste eelisseisundist ei maksa rääkidagi.

Jutu alguses rääkisin sellest, et ümbritsev kultuuritaust määrab

ära meie maailmatajumise piirid. Veel 40–50 aastat tagasi polnuks

mõeldav, et kõrgkoolis õpetataks rahvapärast arhitektuuri ehk siis

palkehitust nii praktilise kui teoreetilise poole pealt. Et ehitataks

uhiuusi suitsusaunu. Et kodune leivategemine muutuks moeasjaks.

Et tudengid suvalisel koosolemisel laulaksid vabatahtlikult

“Valget jänest” või mingit muud rahvalaulu. Rahvalaul oli tollal

üks igav, tüütu ja mõttetu asi, mida kooli laulmisõpetaja lastele

vägisi peale surus. Kui jõudsin noore mehena 1970. aastate keskpaigas

Tartu seltskonda ja kuulsin esimest korda Hellerot, siis oli

see kui ilmutus. Ühelt poolt tundus uskumatu, et noored ja kaas-

aegsed inimesed laulavad regilaule, teiselt poolt oli see laulmine

uhke ja võimas ja hoopis midagi muud kui kooli laulmistunnis.

Sellist küllaltki ulatuslikku kultuuritausta muutust küllaltki

lühikese ajaga poleks saanud toimuda, kui Uku Masing poleks

kirjutanud oma “Taevapõdra rahvaid” ja Kalle Eller artiklit “Maarahvast”.

Neid viimaseid asju poleks omakorda ilmselt kirjutatud,

kui varem poleks olnud Oskar Looritsat. Jne. See kõrvalepõige

sai tehtud lihtsalt selleks, et meelde tuletada—ka meie praegune

maailmanägemine on kinni konkreetses ajas ja arusaamades. Ning

50 aasta pärast võivad inimeste tajupiirid ja väärtushinnangud olla

hoopis teistsugused ning meie oma praeguste mõtete ja muredega

olla nende tulevikuinimeste silmis äärmiselt kentsakad.

Eespool räägitud muutused teevad mu kirjatöö tooni hoopis

optimistlikumaks. Tegelikult pole eesti rahva olukord üldse nii

lootusetu kui lääne tüüpi ühiskonna enamusel. Hoolimata suurest

eurooplaseks saamisest oleme säilitanud palju vana ja algupärast.

Isegi kui me seda enam ise teadvustada ei oska. Läheme ikka veel

sügisel metsa seenele ja marjule (sh linnainimesed), et talveks midagi

purki panna—seda nn vanad eurooplased ei tee ja tegelikult

pole enamikul neist ka enammetsa, kuhu seenele minna. Ikka veel

meeldib eestlasel käed mullaseks teha ja endale ise mõni kartul või

kurk kasvatada. Ikka veel on vanaemasid, kes lastelastele sooje

villaseid sokke koovad. Ikka veel on külamehi, kes oskavad siga

tappa, ja külanaisi, kes mõistavad vorstiputru soolikasse toppida.

Lõpetuseks tsitaat Valdur Mikitalt: “Keegi ei kujuta Euroopas

ette perekonda, kus isa võtaks pärast tööd jalgratta ja läheks

kalale, sellal kui ema korjab rabas marju, vanaema varub ravimtaimi

ning lapsed siirduvad isekeskis lähedalasuvasse metsajärve

suplema” (Mikita 2013: 87–88). Selles mõttes räägin nüüd natukene

oma varem räägitud jutule vastu. Kuigi tegeleme usinasti

pärimuskultuuriga selles tegelemise tähenduses, elame siiski mitmeski

mõttes ka praegu veel edasi oma vanematelt päritud kultuuris.

Ja mida suuremal määral elame oma vanematelt päritud

kultuuris, mida rohkem tegeleme pärimuskultuuriga, seda suuremad

on meie võimalused ellu jääda. Siis, kui nafta ükskord otsa

saab ja poeke kinni pannakse.

Kirjandus

E l l e r , Kalle 1972. Maarahvast.—Põllumajanduse Akadeemia, nr 4–

7, 27. I, 9., 17., 24. II [taastrükk: Vikerkaar, 1990, nr 3; samuti teoses

Maarahva elujõud II. Tartu: Elmatar, 1998, lk 199–216]

Ma s i n g , Uku 1989. Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest

hoiakust. — Akadeemia, nr 1, lk 193–223; nr 2, lk 419–448;

nr 3, lk 641–672; nr 4, lk 865–895 [ringelnud käsikirjana pikka aega

enne esmailmumist; taastrükk teoses: U. Masing. Keelest ja meelest.

Tartu: Ilmamaa, 2004]

Mi k i t a , Valdur 2013. Lingvistiline mets. Tallinn: Grenader

P a j u l a , Hardo 2013. Suurim loodusime. — Postimees, 17.09.

Ootused, oletused

Oletused või ootused  TuleVAeg üritusele.
Arvan, et praegu ei saa keegi projekteerida või ennustada täpselt, milline tulemus aprilli lõpus peab kujunema. Mõned arstid tavatsevad ütelda enne operatsiooni: TÖÖ TELLIJA MATERJALIST. Nii ka siin, tulemus oleneb suuresti inimestest, kes osalevad, kes saavad kohale tulla.

Millist käiku võiks siiski algatusel oletada.

• Mõni adekvaatne ja (mõjukas?) dokument? Selline on ehk kõige lihtsam tulema.
• Mingi lepe suuremaks tööks edaspidi, mille vajalikkust ja võimalikkust mõni grupp osalejaid tunneb.
• Protsessi "tulehoidjate" või hoolitsejate arenemisvõimeline seltskond. Selline oleks tõesti maksimum hea asi. Sest Kaupo kirja pandud vajadused nõuavad meie harjumustele üsnagi võõra kvaliteedi tekkimist, ja veel keerulisem - sädemetest loitma hakkava leegi hoolitsemist, et see tõesti kestma jääks.

?

Andro Roos - ühistegevusest.

Tiit juhatas asjaliku materjali Klassikaraadios varamust..
Tartu Hoiu-Laenu Ühistu juhataja Andro Roos räägib ühistegevuse majanduslikust aspektist.

http://klassikaraadio.err.ee/helid?main_id=1734313
Kuidas mitte rahal, vaid ühistööl pühinev areng korraldatakse.
 Kuidas selliselt elati, enne sõda, asumisel Siberis või läänes.

http://et.wikipedia.org/wiki/Andro_Roos
http://www.yhistupank.ee/info

Märgin siin ära ka oma väikese meelehärmi: Quo Vadis sarja saadetele on arhiivis pandud juurde lühike referaat. Andro Roosi jutule mitte. Aga võibolla parem - vaja ise kuulata.