TuleVAeg blogi on tehtud seoses TuleVAeg mõttetalguga, mis peeti Sõrve poolsaare tipus asuvas Torgu vallas 25. kuni 27. aprillil 2014. aastal.

Peateema - Eesti keele ja kultuuri ning rahva (maarahva) ja riigi tulevikuväljavaated.

Ürituse toimumis intensiivsete mõttetalgute meetodil, talgujuht oli Ruuta Ruttas-Küttim.
Talgu kokkukutsumise kirja saab lugeda siit (link) , kutseteksti koostas algatusgrupi nimel
Kaupo Vipp
raamatu "Globaalpohmelus" koostaja
Torgu Kuningriigi vardja.

Viimased aktuaalsed materjalid selles blogis on pandud välja pärast mõttetalgut.

Sunday, March 16, 2014

Lahendusteest


TuleVAeg teema lahendus on väga hästi sõnastatud (kirjeldatud), ja publitseeritud 2008. aastal. Kirjutise lõpus ütleb Valdur Mikita nii:
"Keele vanemates, ürgsemates kihtides on alles mälestus maagilisest kultuurist. Selleks, et seda tabada, on meil kõigepealt tarvis ideed, mida üldse otsida. Kui otsitav on teada ja selle olemasolusse ise usume, on võimalik välja mõelda strateegia selle tabamiseks. Seda tuleb harjutada, nii nagu oleme kunagi harjutanud kirjutamist, jalgrattasõitu, aritmeetikat. See keeletaju ei teki iseenesest, selle kättesaamiseks tuleb püstitada enesele väikeseid maagilisi ülesandeid. See on ühtesulamise ja osaduse maailm, sest müüt rajaneb identsuse kujutelmal, mitte sümbolismil, analoogmõtlemisel ja retoorikal, mida viljelevad hoopis hilisemad kultuurivormid. Ma usun metsiku lingvistika olemasolu."

Kuigi siin kõneldakse keelest, kehtib öeldu ka kultuuri kohta üldiselt. Ainult Mikita poeetiline sõnastus vaja ümber panna täpsemalt, võibolla seletada kommunkatsioonipraktika terminites.

Idee - kirjeldavalt tarkuselt üle minna kogemustarkusele,  on Mikital esitatud  kirjeldavalt.

 NB !
Mikita ainult kirjeldab kogemustarkust, aga ei oma ise kogemustarkuse toonust.

Ta jääb puhta mõtte maailma ja kirjeldab sealt üsna sisukalt, eelkõige  kommunikatsioone,  omas poeetilises väljendusviisis.
Mikita samuti osaleb tegusalt kommunikatsiooniprotsessides ja seda seiklust ja katsumust , mis talle osaks saaab käesoleval (2014) aastal on ta ise kirjeldanud juba 2008 a. raamatus. Ta kirjeldas seal laviini või plahvatust, mis tähenduste maailmas osaleja võib uputada:   ".... tähendus on midagi sellist, mida ei saa põhimõtteliselt lõpuni usaldada. Tähendus on ühekorraga nii sõber kui ka äraandja - ühes käes pühapilt, teises oda." Soovime Valdurile kindlat meelt, et ei annaks suud ei pühapildile ega odale, tuleb laviini alt välja.
 
 Vajalikud kogemustarkuse elavad allikad on siiski kaasaegsetes seostes olemas, ainult vähetuntud ja meie kirjleldavale kultuurile mõnus nagu tugitoolisport tugitoolikogemus. Ülesande raskus (mitte keerukus) seisnebki harjumuses - mitu põlve juba teadmistetarkust viljelenud inimestel on raske ümberlülituda kogemustarkusele. Mikita sõnutsi - raske on kirjeldavas kultuuri sees taastada osaluskultuur.  

Siin on kõneksolev Mikita tekst pdf formaadis:
http://talgujad.tartu.ee/mikita/aratus3.pdf

sama tekst doc formaadis koos minu kommentaaridega:
http://talgujad.tartu.ee/mikita/aratus3.doc

No comments:

Post a Comment