Anzori Barkalaja tuleVAeg teemadel

Ilmunud Kaitseliidu ajakirjas "Kaitse kodu" nr 4/2014

http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu

Kellest sõltub riigi julgeolek?

Sellele küsimusele vastuse leidmine sõltub lähtealustest.

Ühe lähtealuse järgi sõltub riigi julgeolek riigist endast. Riik selles tähenduses on teenus meile, kui riigikodanikele. Teenust osutavad kodanike grupid, kes on suutnud mobiliseerida vajaliku arvu teisi riigikodanikke, moodustamaks erakonna. Täpsemalt, nende kujutluses pakuvad nad valitsemisteenust, mida nad siis riigivalitsejatena osutavad kõigilt kodanikelt korjatud maksude eest.

Seda mõttelõnga pidi edasi mines tuleb tunnistada, et julgeolek sõltub siis valitsusest ja sealjuures kitsamalt võetuna kaitse- ja siseministrist, kes juhivad ametnikke. Tegelikult laieneb see loogika ka teistele ministritele, sest julgeolekuriskid võivad avalduda ka õigusloomes, tervisevaldkonnas, sotsiaalsetes garantiides, hariduse kättesaadavuses jne.

Sealt edasi avastame aga, et julgeolek sõltub kommunikatsiooni- ja reklaamifirmadest, kes pakuvad omakorda nõustamis- ja mõjutamisteenust erakondadele. Valitsuse moodustavad ju need erakonnad, kes valitakse piisava kohtade arvuga Riigikogusse ja kohtade arv sõltub praeguste hoiakute-tegude-tagajärgede põhjal valimiskampaania nutikusest ja sinna paisatud rahast.

Seega sõltub meie riigi julgeolek üsna suurel määral erakondadele eraldatavast rahast ja kopiraiterite vaimu(rik)kusest (kuigi valitsemisteenuse kvaliteet on siinjuures veel omaette teema).

Millises vahekorras on see sõltuvus meie julgeoleku sõltuvusega välismõjuritest, näiteks selle ilma suurjõudude omavalistest vägikaikavedamistest või kokkulepetest, on näidanud meie minevikukogemus piisavalt.

Ja sellega võikski kogu loo lõpetada.

Kui aga läheneda küsimusele inimese, isiksuse tasandilt, läheb asi veidi põnevamaks. Põnevamaks mitte ainult selle pärast, et iga isiksus on põnev ja tihti isegi üllatusi täis, vaid ka sellepärast, et seesuguselt aluselt me ei saa lihtsat, ennustatavat vastust.

Julgeoleku lähtetõuke või –tõmbe koht nihkub inimese suhtes välisest ja praegusel ajal enamasti ka võõrandunud paigast, riigist, inimese sisse. Julgeolek ja selle järele küsimine muutub kellegi poolt osutatud teenusest inimese isiklikuks asjaks, millekski, mis sõltub sellestsamast inimesest. Ehk siis, tulles igapäevaelule lähemale – julgeolek ja selle tagamine on meie isiklik asi, igaühe asi eraldi võetuna.

Isikliku julgeoleku tagamine on suhteliselt hästi teostatav ka esimeses osas kirjeldatud ostu-müügi-maailmas. Niikaua, kuni oleme üksi ja mobiilsed. Kui Eesti riigi teenused ei sobi, liigume Soome, Norra või Saksamaale. Keegi ei saa siinkohal väga pahandada ka, sest tegu on lääne ühiskonna individualistlikele (loe: isekusepõhistele) alusväärtusele toetuvate mängureelitega. Muidugi, Eesti riigi pidamise mõttekus satub varem või hiljem viletsama konkurentsivõime tõttu kahtluse alla ning põhimõtteliselt – mida varem agoonia lõpetada, seda parem.

Hoopis teine olukord vaatab meile altkulmu vastu, kui meil on pere, lapsed ning kodu. Mingisugunegi vastutus peaks olema sel juhul ka kõige lõbujanusemal tegelasel. Vastutuslõigud laienevad hüppeliselt, isiklik aeg ja jõudlus ei jõua sel juhul vajadustele järele. See probleem on meie kõige kaugemaid esivanemaid kõnetanud juba igiammu ja vastus on ka olemas – inimene on ühiskondlik olend. Sellest tulenevalt on näiteks sisejulgeoleku tasandil esmane abivahend heanaaberlikud suhted ümberkaudsetega ning selle ühe tulemina – naabrivalve. Isikliku ja vabatahtliku panuse suunamiseks välisohu vastu on meil elule kutsutud (ning taasiseseisvumisel ka taaselule kutsutud) Kaitseliit. Külapõhine jagu ning kihelkonnapõhine rühm ei tohiks olla midagi ülejõu käivat. Linnas, kus asustustihedus on suurem, käib arvestatava julgeolekujõu korraldamine veel lihtsamalt. Küsimus pole ju kaitseteenuse ostmises, küsimus on oma kodu ja lähedaste isiklikus kaitsmises. Koos oma naabritega. Sama moodi toimivad tegelikult mehhanismid keskkonnakaitses, kooli hoolekogu ja lastevanemate koosoleku kaudu ka laste haridusvõimaluste kaitses jnejne.

Küsimus on pelgalt tahtmises. Kas me tahame ise otsustada, panustada ja vastutada või ei taha. Kui tahame, siis on riik vaid abivahend selleks.

Sel juhul muutub huvitavalt määramatuks ka kogukondade võrgustike ühise julgeoleku suhtestumine näiteks välisjõudude poolsetesse mõjutustesse. Iga agressor arvutab tänasel päeval enne läbi, mis kasu ta ühest või teisest tegevusest saab ja kui palju see talle maksma läheb. Tsentraalsed jõud on võimalik suhteliselt kiiresti rivist välja lüüa. Hajusvõrgustikega toimetulek on aga määramatum ning pigem tülikam ja kallim. Sel juhul on tal vastas ka mitte riik või valitsusaparaat, vaid rahvas. Kui võimaliku ohvri valmisolek mõtestatult vastu hakata on silmatorkav ning isegi suure jõu kasutuse vastu piisavalt tülikas ning mis peamine, ebamõistlikult kallis, otsitakse vähem vägivaldseid suhtlusvahendeid.

Esimene lahing oma lähedaste ja kodu vägivalla eest kaitsmisel on sel juhul juba võidetud. Sellisest võimalusest ja eesmärgist võiks ju kinni hakata?