LÜHIKOKKUVÕTE TORGU TALGUST

Plakatil ilutsev eht-valdur-mikitalik kuur pärineb Jacek Yerka maalilt The Epitaphy / Fantastic Landscape

Lähtekohtadest

Globaliseerunud tööstustsivilisatsiooni raames on järjest enam ja kiiremini ilmnemas märke, et senise kursiga jätkamine pole enam võimalik. Seda, et tulev aeg võib omandada üsnagi süngeid toone, on kirjeldanud paljud tulevikustsenaariumid. Viimase kümnendi jooksul on neis esile tõstetud globaalprobleemid asunud juba kõigile silmnähtavalt kuhjuma. Planeedil on kiirenevalt paisumas kriisid elukeskkonna, energiasisendite, vee, toidu, toormete, majanduse, rahanduse, võlgade, sotsiaalse heaolu, rahvaarvu, tööhõive, paguluse, geopoliitilise status-quo ja kõige muu osas. Ka Eestile, kui osakesele planeedi "kuldsest miljardist", on hedonismipillerkaar ümber saamas. Majandus ei suuda enam kuidagi naasta 2007. aasta tasemele ja ümberringi on raske heaolupohmelus.

Reaalteadustel põhinevad uuringud prognoosivad, et tarbimisühiskonna globaalne kollaps on võimalik juba ajavahemikus 2015 – 2030. Planeedi poliitikaeliit jätkab endiselt reaalsusest võõrdunud majandusparadigmast lähtumist. Üleskutsed eksiarengute reguleerimiseks pole tõsiseltvõetavat rahvusvahelist reageerimist leidnud. Ainsana on ette näidatata askeldused CO₂ väärtpaberite ümber, mida ei saa tõsiseks lugeda. Hüpnoositaolises hämmingus jälgitakse kenade majandusprognooside järjepidevat ekslikuks osutumist ning tegutsemise asemel peidetakse pea liiva alla - olukorra tõsidust maskeeritakse statistika "reguleerimisega" ja segaduses loodetakse aega võita  perspektiivitu "rahatrükkimisega". Kuna globaalsele tegutsemisele loota ei saa, on viimane aeg lähitulevikuks lokaalselt valmistuma asuda.

Üritusest

Kõikjal maailmas kasvab kiirelt selliste kodanikeühenduste hulk, kes omal käel ja omal kohalikul tasemel üleelatavamaks tulevikuks valmistuvad. Nende tegutsemisretsepte ei saa siiski automaatselt Eesti oludesse üle võtta. Mida juba silmatorkavalt muutuma asunud oludes tuleks ja saaks ära teha, kuni hoolime oma rahva ja kultuuri kestmisest ning järeltulijate käekäigust? Vastuste otsimiseks tuli Sörvemaal 25-27 aprillil kokku üle-eestiline mõttetalgu "tuleVAeg". Algatusgrupp palus osalema inimesi, kes on varem neil teemadel avalikkuse ees sõna võtnud või siis suurema kärata ammugi samas sihis tegutsemas. Pea kolm ööpäeva kestnud mõtterünnaku metodoloogilist poolt ohjati mõttetalgute töövormi maaletooja, dotsent Valdo Ruttase näpunäidete järgi.

Osalenuist

Töövormi optimaalseima rakendumise suutnuks kogemuslikult tagada 25 kuni 30 vastustest huvitatud inimese osavõtt. Osalejaid oli kokku 28 (sulgudes on püütud vihjata mingile konkreetsemale tegutsemissuunale): Agu Vissel (sotsioloogia), Alvar Vodi (kogukonnatöö), Andrus Haugas (üldharidus), Anzori Barkalaja (pärandkultuur), Ave Mattheus (kirjandus), Edgar Śpongolts (kogukonnatöö), Emil Rutiku (kodanikuühiskond), Erki Brauer (kultuur), Henri Laupmaa (ühiskonnaelu), Imre Mürk (poliitika), Jaak Valge (ajalugu ja demograafia), Jüri Vlassov II (ajalugu), Kalev Raudsepp (ökokogukond), Kalmer Kivi (hariduselu), Katrin Kelder (organisatsioonikäitumine), Kaupo Vipp (publitsistika), Leo Filippov (ühiskonnaelu), Martin Oja (kultuur), Martin Vipp (avalik haldus), Mihkel Kunnus (kultuur), Ruuta Ruttas (metodoloogia), Tiit Pruul (kogukonna julgeolek), Tiit Tilk (ühiskonnaelu), Toomas Trapido (keskkond), Valdur Mikita (publitsistika), Ülo Mattheus (publitsistika). Kuigi kõik ei saanud päris pidevalt kohal olla, saavutati siiski loodetud optimum keskmiselt 25 mõttetöös osalenuga.

Lisaks tuleb nimetada mõned kaasamõtlejad, kes asjaolude tõttu ise kohale tulla ei saanud, kuid olid oma nõu ja jõuga toeks: Kalevi Kull (ökoloogia), Roy Strider (ühiskonnaelu), Kaido Kama (ühiskonnaelu), Jüri Plink ja Valdo Ruttas (metodoloogia).

Põhilistest järeldustest

1) Tööstusajastu ühiskonnakorralduse lagunemise käigus ei saa loota selle kõrghetkedel toiminud rutiinile. Riiklikud ja enamus kohalikest valitsemis-struktuuridest ei saaks tänases faasis adekvaatselt tulevikuks valmistuda. Neile, kes jutlustaks elektoraadile midagi muud kui helgemat tulevikku, on võimu juurde sattumine välistatud. Valitaval poliitikule on alati kasulikum juba tekkinud probleemide kangelaslik lahendamine, kui nendeks valmistumine. Liigteravaid probleeme tõstatavad aktivistid summutatakse. Nad kas sulatatakse ümber senise poliitsüsteemi hammasrattaiks või külmutatakse "jääkeldrisse". Ebameeldivast tulevikust pole kombekas avalikult kõneleda. Kutseliste poliitikute kirumise asemel tuleb mõista, et üldises languses püüavad nad paremal juhul säilitada senist rutiini (halvemal juhul ehk ainult isiklikku status-guo´d). Neilt oleks täna ebaõiglane nõuda lähimat valimisperioodi ületavat riigimehelikku tuleviku-perspektiivi. Tulevikuks valmistuv kogukond peab suutma tegutseda ilma lootuseta eesmärgikohasele toetusele oma KOV-i või riigi poolt.

Ja paljud toimivad kogukonnad juba täpselt nii tegutsevadki. Nad püüavad oma kodukohta hülgamata hakkama saada majanduskriisis hääbuva haridus- ja halduskorralduse, päästeteenistuse, transpordivõrgu, taristu, korravalve jms "optimeerimise" tagajärgedega. Aga edu pandiks saabki kogukondadesisene tegutsemine moel, nagu oleksid riiklikud struktuurid juba kadunud. Initsiatiiv tuleb võtta kogukondadesse ühinenud rahva kätte, tuua nö rohujuure tasandile. Seejuures puudub vajadus seniste võimustruktuuridega vastanduda, kuna tegutsemise eesmärgid (vähemalt põhiseaduses deklareeritu osas) jäävad ühiseks. Rahvusriigile selle senises mõistes tähendab taoline tegutsemine ühtlasi ka tagala ülesehitamist konventsionaalse sõjalise konflikti puhuks. Kuid eduka tegevuse tulemusel võiks ideaaljuhul moodustuda täiesti uudne üleminekustruktuur, mis võiks õigustada nimetamist ökoriigiks ning olla eeskujuks ülejäänud maailmale.

2) Omariikluse tasandil saab ja tuleb kogu tegutsemise peamise motiivina endiselt näha Eesti rahva, keele ning kultuuri säilitamist. Selles juurdub meile edaspidi veelgi vajalikum ühtekuuluvustunne ning ka tööstusajastu eelne pärandkultuur, mis uutes oludes saab sisuliselt ellujäämisõpetuseks. Meie omariiklus selle praegusel kujul ei pruugi saabuvas keerises kahjuks jätkusuutlik olla, kuid põhimotiivina saame me järgida tänase põhiseaduse preambulis pealisülesandeina kirjeldatut. Tegevus peab kindlustama kogu Eesti tagalat ning ei tohi samas takistada normaalse elu jätkumist. Siiski, arvestades globaalsete muutustega, peab nüüd lokaaltasandina vaatlema mitte rahvusriiki, vaid samade ideaalide kaudu ühendatud kogukondi. Sel moel kaob meil ka vajadus "jalgratast leiutada". Me saame organiseerudes lähtuda tööstusajastu eelse Eesti ühiskonnakorraldusest ja kogukondliku autonoomia läbiproovitud traditsioonidest, kahjustamata rahvusriigina jätkamise võimalusi.  

3) Kindlasti tuleb kõrvale heita lootus väärtushinnangute muutmiseks vaid moraliseerivate jutluste kaudu. Rahvas peab saama võimaluse mõista, kuis kogukondlik tegutsemine säästab selles osalejaid looduvas majandus- ja julgeolekukaoses. Kuis nt vana peremudeli taastamine võib lahendada sotsiaalkindlustuse ja pensioniprobleemid jne, jms. Ilmselt ei arva ükski tervemõistuslik keskealine enam, nagu võiks ta kunagi riiklikule pensionile loota. Mõtlemisvõimeline rahvas on võimeline ka iseorganiseerumiseks.

4) Viimasel ajal üleekspluateeritud mõistet "kogukond" tuleb täpsustada. Siinses kontekstis tuleb selle all mõista kohaliku identiteedi alusel ühiselt tegutsevat, autonoomselt kõigi eluks hädavajalike toimingutega hakkama saavat inimgruppi. Ja tuleb hüljata lootus, et keegi tark kuskilt kõrgelt või kaugelt tuleb kogukonnale õpetama, mida täpselt või kuidas ette võtta. Ainus jätkusuutlik vorm tegutsemiseks oleks isereguleerumine võrdsete õiguste ja silmast silma suhtlemise alusel. Senise efektiivsuse ja inimeses pelga vahendi nägemise asemel tuleb igasuguse tegevuse eesmärgiks ja sihiks seada inimene. Tegevus peab toimuma mõistusepäraselt, lähtudes "talupojatarkusest", tavaõigusest ning kõigi kogukonnaliikmete huvidega arvestamisest. Senise individuaalse heaolu kadudes impersonaalsetest individualistidest koosnev ühiskond jätkusuutlik ei ole.

5) Kuni rutiinsed struktuurid veel toimivad, peavad kogukonnad suutma üleriigiliselt organiseeruda. Nii oleks lootust pidurdada oma elukeskkonna edasist lagundamist. Vastasel juhul võib jätkuda tsentraliseerimine, mida funktsionärid promovad seniste tsentraliseerumiskahjude ainsa ravimina. Selles nähakse ainsat võimalust organisatoorse rutiini säilitamiseks. Kuid tsentraliseerituse kasv oli ja jääb vaid laguneva tööstusühiskonna raames algatatud ning vajatud ilminguks. Mida rohkem inimesi jõutakse maalt nn tõmbekeskustesse asustada, seda raskem on rahva elujõu säilitamine ning seda keerukam hilisem hädavajalik detsenraliseerimine.   

6) Luua tuleb Eestimaa Kogukondade Ümarlaud, mis suudab koordineerida vastavat ühistegevust. Selle struktuur võiks olla kolmetasandiline (sülem, kui konkreetne kogukond; kärg, kui piirkondlik tasand; taru, kui Eesti). Lisaks rutiinse riikliku poliitika mõjutamisele on vaja organiseerida teabe koondamine ja levitamine kõige osas, mis puudutab traditsioonilisi eluviise ja kogukondlikku ühistegevust. Selleks koopereeruda juba samasuunalist tegevust arendavate organisatsioonide ja liikumistega. On hea, et Eesti ühiskonnas võib kohati juba märgata intuitiivset tungi linnadest eemale kolimiseks. Siingi saab inimestele organiseeritult kaasa aidata, pakkudes uusperedele kodulaenukoorma asemele standardseid, oma kogukonna toel püstitatavaid odavmaju, mille kontseptsioon on juba välja töötatud. Eesti Kogukondade Ümarlaua tööpõld oleks väga lai. Lisaks tuleks kaaluda riigi poliitstruktuuri mõjutamist konkreetse projektiparteiga. Globaalmajanduse kinnikiilumisega koos on möödas ajad, mil poliitikas oli põhiküsimuseks rikkuste ümberjagamine. Uueks põhiküsimuseks on viletsuse hajutamine. Eelkõige tuleb püüda vältida varandusliku ebavõrdsuse liigäärmuslikku eskaleerumist, mis võiks asuda ohustama tsiviilühiskonna püsimist. Uues, kasvulootusteta majanduskeskkonnas tuleb luua pehmema maandumise võimalused kõigi ühiskonnaliikmete tarbeks. Ainus võimalus selleks ongi nn kodanikupalga sisseviimine, millest räägitakse juba kogu EU-s. Selleks saab maksusüsteemi raskuskeset nihutada seniselt tööjõu maksustamiselt (sekundaar)tarbimise ja toormete maksustamisele.

7) Ligikaudsed arvutused näitavad, et kogu praeguse elanikkonna saaks autonoomselt toimivate kogukondadena Eesti territooriumile ära mahtuda. Seda soodustab Eesti geograafiline paiknemine, loodusolud, rahvaarv ning sarnaseid muutusi läbivad, sarnastes loodusoludes paiknevad naabrid. Tõsiseimaks ohuks jääb aga me elanikkonna ülisuur koondatus linnadesse. Kogukondliku ökoriigi mustris oleks linnadel loomulikult oma koht, kuid mitte senist elustiili, elanikkonna kontsentratsiooni, varustussüsteeme jms asjaolusid säilitades. Pole vahet, kas kriis avaldub toiduainete tarneahela katkemise, rahanduskrahhi, kestva elektrikatkestuse vms näol – tänased nn tõmbekeskused muutuvad loetud päevade jooksul tõukekeskusteks. Kõigil eelnevail aegadel ongi linnarahvas kriiside puhul maalt abi saanud. Kuid tänaseks paikneb enamik elanikkonnast linnades. Isegi maasugulaste või tuttavate olemasolul ei pruugi nood olla võimelised kõiki omasid ise vastu võtma. Aga inimesed, kelle sidemed maapiirkondadega on katkenud või pole neid onudki, satuvad siin väljapääsmatusse olukorda. Kuni ei ole koostatud üksikasjalikke, igale linna- ja maakogukonna liikmele selgeid ning üksikasjadeni kooskõlastatud lahendus- ja tegevuskavasid, seni jääb kriisiolukordade stsenaariumisse vältimatult sisse-programmeerituks vägivaldne konflikt maakogukondade ning linnadest pagevate meeleheitel rahvamasside vahel. Vägivaldne anarhia võib lõppeda eluvõimeliste maakogukondade hävinguga, mis tähendab lootuste kadumist ka linlastele ning kokkuvõttes kogu Eestile.

8) Linnarahvast pole võimalik lahenduste otsimisel tervikpildist välja jätta. Tõsiseks väljakutseks on kriisikonflikte ennetava, linnaelanike maale jaotumist sisaldava ülidetailse kava koostamine. Maakogukondadelt nõuab valmistumine reaalseid kulutusi, nt kriisivarude sisseseadmist kunagiste magasiaitade eeskujul jne, jms. Nende kulutuste katmine oleks mõeldav kindlustusesarnase mehhanismiga. Iga konkreetne linnapere, kel ei ole end kriisi korral vastu võtvat peret maal, peab saama selle võimaluse, sidudes end konkreetse maakogukonnaga. Taolisele süsteemile on juba toimivaid eeskujusid, nt Suurbritannias, liikumise "Transition-Towns" raames.  Sellise süsteemi abil paraneks Eesti vastupanuvõime kõigile meie julgeolekut ja heaolu ähvardavatele ohtudele.

Edasisest

Osalejad panid kokku ka edasise tegevuskava (põhipunktid on ära toodud http://tulevaeg.blogspot.com/2014/04/neli-pilti-edasisest.html) ja leppisid kokku järgmise ürituse aja. Et tagalakindlustuse kontseptsioon näib tervikpildi jaoks äärmiselt oluline, otsustati et selle läbimõtlemiseks on vaja eraldi tuleVAeg tagalakindlustuse mõttetalgu korraldada. Konkreetsemalt mõned täpsemalt kokku lepitud tegevused:

1) Jätkutalgu Valgamaal – Kalev Raudsepp ja Ruuta Ruttas (toimub 31. mai kuni 01. juuni 2014.a., Valgamaal,  Karulas, Nakatu turismitalus, vt ka  http://www.nakatu.ee/?a=1);

2) Teema peavoolupressi – Mihkel Kunnus ("Uus põlvkond ja uus demokraatia" : http://arvamus.postimees.ee/2790422/mihkel-kunnus-uus-polvkond-ja-uus-demokraatia PM 11. mail, 2014) ja Martin Oja (Müürilehes, hetkel veel ilmumata)

3) Teema internetis – Agu Vissel (blogi http://tulevaeg.blogspot.com/) ja Kaupo Vipp (teemast TEDxTartu ettekandes https://www.youtube.com/watch?v=-cFUfIf7i0U , lisaks intervjuude formaadis http://www.muurileht.ee/halbade-uudiste-maaletooja-intervjuu-kaupo-vipiga/  ja http://maaleht.delfi.ee/news/uudised/eestiuudised/kaupo-vipp-senine-maailmakord-saab-otsa.d?id=69281189 ning loengutena ööülikooli saatesarjas : http://heli.er.ee/helid/oy/OY2014_Kaupo_Vipp_Inimonn_ja_termodunaamika.mp3 ja http://heli.er.ee/helid/oy/OY2014_Kaupo_Vipp_Tsivilisatsiooni_kasvupiiridel.mp3 )

4) Jätkuüritus Paides 25. - 27 juuli 2014.a. http://tulevaeg.blogspot.com/2014/07/edgar-spongolts-tulevaeg-jatk-paides.html

5) Teema Paide Arvamusfestivalil – Toomas Trapido (esinemised on kokku leppimisel http://www.arvamusfestival.ee/programm-peaks-valmis-saama-mais-aprillis/)  

See nimekiri täieneb! 

Oodatud on märkused ja parandused kokkuvõtte teksti.

Kokku klopsinud Kaupo 

Kuis saada kirik keset küla, maa ja linna vahele? Nagu kombeks, illustratsioon Jacek Yerka´lt. 
Siin maal "Triptych"