Garri Raagmaa: Eesti julgeolek sõltub asustusest

PM Avaldatud: 12. mai Kell 12:24

Riigikaitse on territoriaalne fenomen, leiab TÜ regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagmaa (SDE). Kui elanikkond on koondunud mõnda suuremasse keskusse, on sellise riigi hävitamine üsna lihtne.

Hakatuseks üks lugu. Turu sõbrad korraldasid mulle 1991. aastal «töö- ja puhkelaagri» ühes Edela-Soome talus. Olnud seal juba mitu nädalat, küsisin vanaperemehelt, miks tal vintpüss kogu aeg koridoris seina najal seisab. Ta osutas ida poole ja vastas: «Aga siis on mul hea kohe ryssä’le tina anda.» Kaks nädalat hiljem algas Moskvas putš ja tankikolonnid veeresid Tallinna poole. Aga mitte Helsingi poole.

Sel lool on märksa sügavam tähendus. Esiteks iseloomustab see rahva kaitsetahet. Kui igast metsatukast tuld antakse, siis mõtleb ka kõige bravuurikam diktaator enne mitu korda, kui rünnakukäsu annab. Teiseks näitab see, et riigikaitse on territoriaalne fenomen. Tähtis on kogu maa asustatus. Õhuvägede tegutsemine võib paista mängukonsoolide meistrivõistlusena. Territooriumi valdamiseks on aga vaja maavägesid, mis tähendab juba vahetut kokkupuudet inimeste vahel. Hajutatud rahvaväe mahasurumiseks ei ole piisavalt droone isegi jänkidel.

Kui elanikkond on koondunud mõnda suuremasse keskusse ja nende eeslinnadesse, on seesuguse riigi hävitamine või ka kontroll üsna lihtne. Piisab elektri- ja toiduvarustuse katkestamisest, et algaks paanika ja marodöörlus. Mustema stsenaariumi kohaselt pühiks tuumarünnak maa pealt nii korrusmagalad kui ka eeslinnamajakesed. Ja nagu ametnikud on tunnistanud, ei ole Eestis erinevalt Soomest niisugusel juhul inimestel kuhugi varjuda.

Ajalooliselt agressiivsete suurte naabrite kõrval asuvad väikeriigid nagu Soome või Šveits on oma asustust teadlikult planeerinud: regionaal- ja maaelupoliitikatega on hoitud kogu maa asustatuna. Ka Eesti võiks oma ajaloos tagasi vaadata, kus viimaste sõdade ajal said Eesti linlased toitu ja peavarju ikka oma maasugulaste juures.

Eesti paljukirutud hajaasustus (kallis traate vedada ja teid ehitada), mida nõukaajal agaralt kolhoosiküladesse kokku veeti, on osutunud elamiskulude mõttes jätkusuutlikumaks ja strateegilises plaanis parimaks lahenduseks: ei saa ju kümnete tuhandete eraldiseisvate talude juurde püssimehi valvesse panna.

Kuidas säilitada hajaasustust? Ehkki emotsionaalses plaanis on enamik inimesi ja poliitikuidki maakodude säilitamise poolt, on viimasel paarikümnel aastal globaalne kapitalism ja erinevate Eesti riigistruktuuride otsused soodustanud majanduse ja elanike koondumist Tallinna ja selle lähiümbrusse. Tartu ja Lääne-Eesti eeslinnade kasv ei põhine niivõrd regioonide sisemisel tootmisvõimel, kuivõrd vastavalt riigi- ja euroraha pööritamisel ning suuresti Talsingi elanike turismitarbimisel.

Et maainimestel ei ole kodukandis sobivaid töökohti, on nad sunnitud pendeldama pikema ja lühema maa taha ning lõpuks ära kolima. Terve rida just piiraäärseid valdu on kaotanud üle 40 protsendi püsielanikest.

Ettevõtete paigutus- ja muud otsused määrab turuolukord ja ettevõtluskeskkond. Kui maksujõuline klientuur koondub (näiteks välisinvesteeringute toel) suurde linna, siis suundutakse sinna. Kui töötajaid napib, tuleb kolida sinna, kus neid leiab.

Kui uus tehnoloogia lubab, siis tuleb, eriti kui selleks antakse veel toetust, kiiresti kasvavatest palgakuludest ja personalist vabaneda (osta lüpsirobot, harvester või automaatliin). Kui toetatakse ennekõike turismi, siis tuleb tööstuse asemel investeerida just sinna. Jne.

Need valikud on paljuski riiklike poliitikatega ette antud ja on ettevõtete üldist konkurentsivõimet ka kasvatanud. Paraku ei ole arvestatud regionaalset mõju, mistõttu on ELi raha siseriiklikke erinevusi kasvatanud.

Eelmainitud Soome, tegelikult kõik hõreda elanikkonnaga Põhjamaad, ja Šveits on hambad ristis hoidnud suurte toetustega toimimas oma väiketalusid, millest enamik annab elanikele küll vaid murdosa sissetulekust, investeerinud mitmel erineval moel uue regionaalse tööhõive tekkesse ning jälginud, et kohtadel oleks olemas arenguvõime ja ka riiklikud töökohad.

Eksminister Seedri kiiresti kalevi alla pandud ettepanek olnuks samm tasakaalustatuma haldusvõimekuse suunas. Aga ainult riiklike töökohtade ja toetustega globaalses majanduses maakohtade arengut ja julgeolekut ei taga. Põhiline peaks olema uute erasektori tööstustöökohtade loomisele kaasaaitamine tosinkonnas Eesti keskuslinnas. Et lähikonna inimesed saaksid sealt tööd ja tasemel teenuseid, säilitaks oma kodud ja ei peaks ära kolima. Ja et Kaitseliidul oleks rohkem liikmeid, kes tunnevad iga kohalikku metsatukka.

Koostöö Kogu väikeriikide konverentsil puudutasid mitu ettekandjat väikeriigi halduslikku paradoksi. Tiina Randma-Liivi väitel põhjustab väiksus illusiooni, «nagu suudetaks füüsiliselt kogu riiki hõlmata, mistõttu on ressursside vähesusest tulenevalt pidev surve riigi funktsioonide, institutsioonide ja otsustusprotsesside tsentraliseerimiseks». Tulemuseks on Raivo Vare sõnul «suurtele bürokratiseeritud riikidele iseloomulikud silotornid, mille vahele kõik probleemid kukuvad, aga lahendusi ei tule».

Tundub, et elanike julgeolek on üks nendest. Riik tõmbab end jätkuvalt territooriumil koomale. Piiriregioonides napib politseinikke ja perearste. Päästekomandosid suletakse. Vastutav tipppoliitik olla sealjuures soovitanud vabatahtlikel päästevahendite hankimiseks projekte kirjutada. Järgmisena on löögi all maa-apteegid.

Veel aasta tagasi üritati isegi kaitseringkondade juhtimine anda üle Kaitseliidule – s.o vabatahtlikele – ja tsentraliseerida mitmed armeestruktuurid. See pahandas erukindraleid ja hiljem pole sellest enam palju juttu olnud.

Tallinna eeslinnas kena elamise sisse seadnud kõrgeil riigiametnikel tuleks mõista, et territoorium ei ole ainult uusmõisate tootmisvahend ja maksutulu allikas, vaid ennekõike inimesed, kes moodustavad kogukondi, millest omakorda koosnevad omavalitsused ja riik. Mitmelt poolt kostab, et keskkontorite heaolu tagamisel on juba mõnda aeg­a eiratud nii riigi territoriaalse terviklikkuse murenemist kui ka siit tulenevaid julgeolekuprobleeme.

Tühjaks jäänud maast on lihtne tankidega läbi sõita. Seda on lihtne okupeerida, sest kui pole inimesi, siis pole ka kaitsetahet. Riigi poolt ääremaal unustatud kodanikest võib aga omakorda saada julgeolekuprobleem, mille näiteks on 2012. juhtum Kagu-Eesti piiritalus, kus relv suunati oma riigi ametnike vastu.

Viimastel aastatel on kogunud hoogu noorte inimeste maale elama minek. Selleks et luua oma päris kodu. Moodustunud ja arenemas on rida uusi maakogukondi. Seda hoolimata töökohtade ja teenuste nappusest. Valdurmikitalik ürgne metsa- ja maakoha ihalus on siin vahest üks põhjus. Odavad elamiskulud, saadaval lasteaia- ja koolikohad ka muidugi. Kas aga üheks maalemineku ajendiks ei või olla alateadlik soov kindlustada turvaline äraelamine mistahes olude korral?