Otsustamine tähendab VASTUTAMIST.
Loodan, et olete sellest kuulnud. Vastutusest hoidumine on üks PÕHJUSEST, miks meie riik ei toimi nii, nagu me seda sooviksime. Kui meie mõttetalgute kulgu määrasid kellegi otsused, ootaksin ka vastutust. Kui eelistati mingeid ideesid teistele, siis loodan, et eelistatud ideede nimel tehakse ka tööd. Et poleks vastutustundetut lahmimist.
Tagalakindlustuse maksu teemasse paluksin kaasata riigiõiguse spetsialiste – neid, kes teemast midagigi taipavad. Näiteks Ülle Madise või Jüri Adams. Millised on olnud tingimused mingi riigimaksu tekkeks, milline on teiste riikide kogemus või kas on mingeid sarnasusi või näiteid jne?
Kas spetsiifilist maksu saaks üldsusele põhjendada? Kuni ei ole selgeid märke ohust ja suurem osa rahvast elab „peavoolus“. Me ei tohiks kuidagi alahinnata Eesti tublimat poolt – kasvõi ekspordivõimakuse alusel. Uurige statistikaameti tabeleid ja tehke ise järeldused.
Ka kasutult seisva maa täiendav maksustamine võib anda loodetule vastupidise tulemi. Kui juba praegu helistavad ärikad agaralt maaomanikele ja teevad ettepanekuid metsa- ja põllumaamaa müügiks, lisaksite maksutõusuga täiendava surve. Maafondi kontsentreerumine on ohtlik, kuna just nii võib liikuda maa hõlpsasti välisomandusse! Lihtsamalt – me müüme oma Eestimaa maha ja valgume mööda ilma laiali (mida on keegi kunagi ennustanud).
Mõtisklesin veidi ka empaatia üle – „sinu mure minu südames“. Jah – ka mina olen koolitustel hoogsa ja rõhutatult rõõmsa tooniga meeleolu hoidnud. See on koolitaja töö osa. Teisalt – mis mõtet on tulla mureteemasid arutama, kui me ise oma elus või endi lähikonnas neid ei tajugi? Kas saab loota mõistmist? Võib-olla ei ole enam liiga palju aega jäänud, et mänge mängida? Võib-olla on vaja midagi enamat iseendasse, et „kõikumatus usus ja vankumatus tahtes“ täita põhiseadust?
Püüdlemist süsteemsete käsitluste suunas ei olnud põhjust ehk esimeselt kokkusaamiselt oodata, sellega nõus. Aga põhjuslike seoste otsimiseks nähtud vaeva mitte millekski pidamist ja üksteisele lugude jutustamise eelistamist saan mõista põhiliselt osalejate senisest elukeskkonnast sõltuvana. Peaksime kaasama rohkem neid, kellel maakogukonna kogemust. Suurem osa meie 50-150 elanikuga küladest ei toimi kriisiolukorraks valmis kogukondadena, kuna inimesed või pered nende sees tegutsevad absoluutselt individualistlikult.
Põhjusi on veel.
Ikka head soovides
Tiit Tilk
Lisaksin siinkohal, et mina sain aru nii, et see ei oleks ei kohustuslik aga ka riiklik maks, vaid sõna otseses mõttes kindlustuse stiilis vabatahtliuk asi. Aga see oli minu mulje asjast.
ReplyDeleteKindlasti kaasame asjalikke spetse.
Püüan lähipäevil ka mingi kokkuvõtte valmis saada kogu üritusest.
Ühe tubli sammu aitasite edasi astuda. ;-)
ReplyDeleteKaevasin kartulimaad ja leidsin mõned täiesti korralikud eelmise aasta kartulid. Kuna kuulasin samal ajal meie helisalvestisi, kerkisid mingite neoronite vahele mälupildid Saaremaa Sõmera lähedal liivamaal nähtud kartuliaukudest ja sealt edasi sama oma lapsepõlvekodu lähikonnast - Mustlas, Tarvastu jõe orukallastel punases liivas.
Milline kergendus - kriisiolukorras ei pea ma kartma vargaid või röövleid, kuna võin kartulivarud metsa kaevatud aukudesse jaotada! Korralikult maskeeritud ja ainule meile endile tuntavalt tähistatult. Meetod vääriks proovimist juba sel sügisel, kuid kahjuks ei ole minu läheduses sobivat kõrgemat liivamaad.
Kui meie lehele satub külaline ja avastab, et Tiit Tilk on hulluks läinud, siis pidage kirjeldatud säilitusmeetodit "permaks". Tunnen puudust korralikust säilituskeldrist. Selle rajamine võiks sobida ühishuvidega ja koostöise ehitustegevuse testimiseks.
Muide - ühistuline tegevus ei tulnud meil kordagi jutuks.
http://tennis.planet.ee/tulevaeg/fotod/idudega_talvekartul.jpg
Ühistulist tegevust käsitleti kogukondade jaoks üsna enesestmõistetavana - vähemalt niipalju, kui mina kuulma juhtusin.
ReplyDeleteÜhistulise tegevuse alusel kogu selle reeglistikuga ja läbiproovitud kogemusega saaksid ehk kõige valutumalt tekkida kogukonnad meie kõneldud eesmärkide tähenduses. Meist enamik osaleb ühistulises tegevuses, mida küll teistmoodi nimetatakse ja mille tulu (kasumi) võtab enamasti keegi kavalam. Isiklikult kogetud või kuuldud suhtumisest "pigem orjan firmaomanikku, kui naabrimehega koostööd teen" vabanemine nõuab pingutust. Abiks on LOOGIKA või mõistmine selle puudmisest. Pidage vastu ettevõtjad, ärimehed - kõik, kellele võlgneme tänu Eesti eduloo eest! Kui mingi ühiskonnaosa hakkab käituma teistmoodi, on kaugemas perspektiivis võtjad ka need, kellel selline äritegevusele vastandumine esmapilgul häiriv võib tunduda.
ReplyDelete