Autonoomse kogukonna perspektiiv post-sovjetlikus keskkonnas

Aalborgi ülikooli magistrant käsitleb ühe Tśehhimaal, Moraavia mäestikes asuva maaomavalitsuse väljavaateid Transition Towns -taolise initsiatiiviga jätkusuutlikuse saavutamiseks.
Näib sotsiaalse tausta kirjelduselt üllatavalt hästi Eesti ääremaade oludega sobituvat. Töö autor on kohapeal elanud, samas viibinud pikemalt ka UK ja USA toimivates Transition-kogukondades ning allikmaterjalides tuhninud.
Muide, ei mingit tagalakorralduse ettenägemist. Peetakse enesestmõistetavaks relvastatud ringkaitset sellele omavalitsusele looduslikke piire moodustavas suures orus... Üsna mõtlemapanev kraam...
http://permalot.org/files/u2/MVJ_Thesistest.pdf

Garri Raagmaalt ülevaade olukorrast

http://issuu.com/heleriin/docs/globaliseeruv_eesti_kula

Anzori Barkalaja tuleVAeg teemadel

Ilmunud Kaitseliidu ajakirjas "Kaitse kodu" nr 4/2014

http://www.kaitseliit.ee/et/kaitsekodu

Kellest sõltub riigi julgeolek?

Sellele küsimusele vastuse leidmine sõltub lähtealustest.

Ühe lähtealuse järgi sõltub riigi julgeolek riigist endast. Riik selles tähenduses on teenus meile, kui riigikodanikele. Teenust osutavad kodanike grupid, kes on suutnud mobiliseerida vajaliku arvu teisi riigikodanikke, moodustamaks erakonna. Täpsemalt, nende kujutluses pakuvad nad valitsemisteenust, mida nad siis riigivalitsejatena osutavad kõigilt kodanikelt korjatud maksude eest.

Seda mõttelõnga pidi edasi mines tuleb tunnistada, et julgeolek sõltub siis valitsusest ja sealjuures kitsamalt võetuna kaitse- ja siseministrist, kes juhivad ametnikke. Tegelikult laieneb see loogika ka teistele ministritele, sest julgeolekuriskid võivad avalduda ka õigusloomes, tervisevaldkonnas, sotsiaalsetes garantiides, hariduse kättesaadavuses jne.

Sealt edasi avastame aga, et julgeolek sõltub kommunikatsiooni- ja reklaamifirmadest, kes pakuvad omakorda nõustamis- ja mõjutamisteenust erakondadele. Valitsuse moodustavad ju need erakonnad, kes valitakse piisava kohtade arvuga Riigikogusse ja kohtade arv sõltub praeguste hoiakute-tegude-tagajärgede põhjal valimiskampaania nutikusest ja sinna paisatud rahast.

Seega sõltub meie riigi julgeolek üsna suurel määral erakondadele eraldatavast rahast ja kopiraiterite vaimu(rik)kusest (kuigi valitsemisteenuse kvaliteet on siinjuures veel omaette teema).

Millises vahekorras on see sõltuvus meie julgeoleku sõltuvusega välismõjuritest, näiteks selle ilma suurjõudude omavalistest vägikaikavedamistest või kokkulepetest, on näidanud meie minevikukogemus piisavalt.

Ja sellega võikski kogu loo lõpetada.

Kui aga läheneda küsimusele inimese, isiksuse tasandilt, läheb asi veidi põnevamaks. Põnevamaks mitte ainult selle pärast, et iga isiksus on põnev ja tihti isegi üllatusi täis, vaid ka sellepärast, et seesuguselt aluselt me ei saa lihtsat, ennustatavat vastust.

Julgeoleku lähtetõuke või –tõmbe koht nihkub inimese suhtes välisest ja praegusel ajal enamasti ka võõrandunud paigast, riigist, inimese sisse. Julgeolek ja selle järele küsimine muutub kellegi poolt osutatud teenusest inimese isiklikuks asjaks, millekski, mis sõltub sellestsamast inimesest. Ehk siis, tulles igapäevaelule lähemale – julgeolek ja selle tagamine on meie isiklik asi, igaühe asi eraldi võetuna.

Isikliku julgeoleku tagamine on suhteliselt hästi teostatav ka esimeses osas kirjeldatud ostu-müügi-maailmas. Niikaua, kuni oleme üksi ja mobiilsed. Kui Eesti riigi teenused ei sobi, liigume Soome, Norra või Saksamaale. Keegi ei saa siinkohal väga pahandada ka, sest tegu on lääne ühiskonna individualistlikele (loe: isekusepõhistele) alusväärtusele toetuvate mängureelitega. Muidugi, Eesti riigi pidamise mõttekus satub varem või hiljem viletsama konkurentsivõime tõttu kahtluse alla ning põhimõtteliselt – mida varem agoonia lõpetada, seda parem.

Hoopis teine olukord vaatab meile altkulmu vastu, kui meil on pere, lapsed ning kodu. Mingisugunegi vastutus peaks olema sel juhul ka kõige lõbujanusemal tegelasel. Vastutuslõigud laienevad hüppeliselt, isiklik aeg ja jõudlus ei jõua sel juhul vajadustele järele. See probleem on meie kõige kaugemaid esivanemaid kõnetanud juba igiammu ja vastus on ka olemas – inimene on ühiskondlik olend. Sellest tulenevalt on näiteks sisejulgeoleku tasandil esmane abivahend heanaaberlikud suhted ümberkaudsetega ning selle ühe tulemina – naabrivalve. Isikliku ja vabatahtliku panuse suunamiseks välisohu vastu on meil elule kutsutud (ning taasiseseisvumisel ka taaselule kutsutud) Kaitseliit. Külapõhine jagu ning kihelkonnapõhine rühm ei tohiks olla midagi ülejõu käivat. Linnas, kus asustustihedus on suurem, käib arvestatava julgeolekujõu korraldamine veel lihtsamalt. Küsimus pole ju kaitseteenuse ostmises, küsimus on oma kodu ja lähedaste isiklikus kaitsmises. Koos oma naabritega. Sama moodi toimivad tegelikult mehhanismid keskkonnakaitses, kooli hoolekogu ja lastevanemate koosoleku kaudu ka laste haridusvõimaluste kaitses jnejne.

Küsimus on pelgalt tahtmises. Kas me tahame ise otsustada, panustada ja vastutada või ei taha. Kui tahame, siis on riik vaid abivahend selleks.

Sel juhul muutub huvitavalt määramatuks ka kogukondade võrgustike ühise julgeoleku suhtestumine näiteks välisjõudude poolsetesse mõjutustesse. Iga agressor arvutab tänasel päeval enne läbi, mis kasu ta ühest või teisest tegevusest saab ja kui palju see talle maksma läheb. Tsentraalsed jõud on võimalik suhteliselt kiiresti rivist välja lüüa. Hajusvõrgustikega toimetulek on aga määramatum ning pigem tülikam ja kallim. Sel juhul on tal vastas ka mitte riik või valitsusaparaat, vaid rahvas. Kui võimaliku ohvri valmisolek mõtestatult vastu hakata on silmatorkav ning isegi suure jõu kasutuse vastu piisavalt tülikas ning mis peamine, ebamõistlikult kallis, otsitakse vähem vägivaldseid suhtlusvahendeid.

Esimene lahing oma lähedaste ja kodu vägivalla eest kaitsmisel on sel juhul juba võidetud. Sellisest võimalusest ja eesmärgist võiks ju kinni hakata?

Kalevi Kull Eesti omast teest (1992)

Kalevi: See on üks vana artikkel (1992) milles mõned mõtted ehk haakuvad. Mu sõnastust tegi tollane toimetaja küll natuke ringi, ja kõiges ka ehk praegu enam päris nii ei arvaks, aga näiteks maksupoliitika üldpõhimõtte osas olen enam-vähem sama meelt siiani.

 

Tagalatalgu eel

14. mail kaitses filosoofiadoktori kraadi Margus Ott, kelle mõttekäikude põhipaatos on sarnane Talgujate omaga - arendada inimeste lähimõjutuste (kogemuste-) tarkust - normiks saanud üldistavate teadmistetarkustele vastukaaluks.
http://talgujad.tartu.ee/14_algus/ott_margus.pdf#page=11

Urmas Ott kasutab mõisteid Esindusemõtlemine ja Eristusemõtlemine.

Tagalatalgu asend sarnaneb sellega, kuidas  Margus Ott määratleb oma dissertatsiooni asendit...." raamatu jõud  on autori taotluse järgi suunatud vahele , üldise ja üksiku vahele, geneesipunkti, kust võetakse välja isendeid, nii ideid kui ka füüsilisi olendeid."

Minu arusaamisel tuleb Tagalatalgu protsess mitte päris kahe mõtlemise piiril vaid rohkem eristusemõtlemise sees.  Talguseltskonnas kogunevad "isendid", kes tulevad erinevatest kogukondadest ja püüavad  arendada sellist toonust, et:

• üksteist selgemalt mõista kui isendeid
• luua kogemust, millega nakatada omis kogukondades eristusemõtlemist
• arendada protsess, suhtlemaks Eesti ja maailma esindusemõtlemisega. 

Agu

LÜHIKOKKUVÕTE TORGU TALGUST

Plakatil ilutsev eht-valdur-mikitalik kuur pärineb Jacek Yerka maalilt The Epitaphy / Fantastic Landscape

Lähtekohtadest

Globaliseerunud tööstustsivilisatsiooni raames on järjest enam ja kiiremini ilmnemas märke, et senise kursiga jätkamine pole enam võimalik. Seda, et tulev aeg võib omandada üsnagi süngeid toone, on kirjeldanud paljud tulevikustsenaariumid. Viimase kümnendi jooksul on neis esile tõstetud globaalprobleemid asunud juba kõigile silmnähtavalt kuhjuma. Planeedil on kiirenevalt paisumas kriisid elukeskkonna, energiasisendite, vee, toidu, toormete, majanduse, rahanduse, võlgade, sotsiaalse heaolu, rahvaarvu, tööhõive, paguluse, geopoliitilise status-quo ja kõige muu osas. Ka Eestile, kui osakesele planeedi "kuldsest miljardist", on hedonismipillerkaar ümber saamas. Majandus ei suuda enam kuidagi naasta 2007. aasta tasemele ja ümberringi on raske heaolupohmelus.

Reaalteadustel põhinevad uuringud prognoosivad, et tarbimisühiskonna globaalne kollaps on võimalik juba ajavahemikus 2015 – 2030. Planeedi poliitikaeliit jätkab endiselt reaalsusest võõrdunud majandusparadigmast lähtumist. Üleskutsed eksiarengute reguleerimiseks pole tõsiseltvõetavat rahvusvahelist reageerimist leidnud. Ainsana on ette näidatata askeldused CO₂ väärtpaberite ümber, mida ei saa tõsiseks lugeda. Hüpnoositaolises hämmingus jälgitakse kenade majandusprognooside järjepidevat ekslikuks osutumist ning tegutsemise asemel peidetakse pea liiva alla - olukorra tõsidust maskeeritakse statistika "reguleerimisega" ja segaduses loodetakse aega võita  perspektiivitu "rahatrükkimisega". Kuna globaalsele tegutsemisele loota ei saa, on viimane aeg lähitulevikuks lokaalselt valmistuma asuda.

Üritusest

Kõikjal maailmas kasvab kiirelt selliste kodanikeühenduste hulk, kes omal käel ja omal kohalikul tasemel üleelatavamaks tulevikuks valmistuvad. Nende tegutsemisretsepte ei saa siiski automaatselt Eesti oludesse üle võtta. Mida juba silmatorkavalt muutuma asunud oludes tuleks ja saaks ära teha, kuni hoolime oma rahva ja kultuuri kestmisest ning järeltulijate käekäigust? Vastuste otsimiseks tuli Sörvemaal 25-27 aprillil kokku üle-eestiline mõttetalgu "tuleVAeg". Algatusgrupp palus osalema inimesi, kes on varem neil teemadel avalikkuse ees sõna võtnud või siis suurema kärata ammugi samas sihis tegutsemas. Pea kolm ööpäeva kestnud mõtterünnaku metodoloogilist poolt ohjati mõttetalgute töövormi maaletooja, dotsent Valdo Ruttase näpunäidete järgi.

Osalenuist

Töövormi optimaalseima rakendumise suutnuks kogemuslikult tagada 25 kuni 30 vastustest huvitatud inimese osavõtt. Osalejaid oli kokku 28 (sulgudes on püütud vihjata mingile konkreetsemale tegutsemissuunale): Agu Vissel (sotsioloogia), Alvar Vodi (kogukonnatöö), Andrus Haugas (üldharidus), Anzori Barkalaja (pärandkultuur), Ave Mattheus (kirjandus), Edgar Śpongolts (kogukonnatöö), Emil Rutiku (kodanikuühiskond), Erki Brauer (kultuur), Henri Laupmaa (ühiskonnaelu), Imre Mürk (poliitika), Jaak Valge (ajalugu ja demograafia), Jüri Vlassov II (ajalugu), Kalev Raudsepp (ökokogukond), Kalmer Kivi (hariduselu), Katrin Kelder (organisatsioonikäitumine), Kaupo Vipp (publitsistika), Leo Filippov (ühiskonnaelu), Martin Oja (kultuur), Martin Vipp (avalik haldus), Mihkel Kunnus (kultuur), Ruuta Ruttas (metodoloogia), Tiit Pruul (kogukonna julgeolek), Tiit Tilk (ühiskonnaelu), Toomas Trapido (keskkond), Valdur Mikita (publitsistika), Ülo Mattheus (publitsistika). Kuigi kõik ei saanud päris pidevalt kohal olla, saavutati siiski loodetud optimum keskmiselt 25 mõttetöös osalenuga.

Lisaks tuleb nimetada mõned kaasamõtlejad, kes asjaolude tõttu ise kohale tulla ei saanud, kuid olid oma nõu ja jõuga toeks: Kalevi Kull (ökoloogia), Roy Strider (ühiskonnaelu), Kaido Kama (ühiskonnaelu), Jüri Plink ja Valdo Ruttas (metodoloogia).

Põhilistest järeldustest

1) Tööstusajastu ühiskonnakorralduse lagunemise käigus ei saa loota selle kõrghetkedel toiminud rutiinile. Riiklikud ja enamus kohalikest valitsemis-struktuuridest ei saaks tänases faasis adekvaatselt tulevikuks valmistuda. Neile, kes jutlustaks elektoraadile midagi muud kui helgemat tulevikku, on võimu juurde sattumine välistatud. Valitaval poliitikule on alati kasulikum juba tekkinud probleemide kangelaslik lahendamine, kui nendeks valmistumine. Liigteravaid probleeme tõstatavad aktivistid summutatakse. Nad kas sulatatakse ümber senise poliitsüsteemi hammasrattaiks või külmutatakse "jääkeldrisse". Ebameeldivast tulevikust pole kombekas avalikult kõneleda. Kutseliste poliitikute kirumise asemel tuleb mõista, et üldises languses püüavad nad paremal juhul säilitada senist rutiini (halvemal juhul ehk ainult isiklikku status-guo´d). Neilt oleks täna ebaõiglane nõuda lähimat valimisperioodi ületavat riigimehelikku tuleviku-perspektiivi. Tulevikuks valmistuv kogukond peab suutma tegutseda ilma lootuseta eesmärgikohasele toetusele oma KOV-i või riigi poolt.

Ja paljud toimivad kogukonnad juba täpselt nii tegutsevadki. Nad püüavad oma kodukohta hülgamata hakkama saada majanduskriisis hääbuva haridus- ja halduskorralduse, päästeteenistuse, transpordivõrgu, taristu, korravalve jms "optimeerimise" tagajärgedega. Aga edu pandiks saabki kogukondadesisene tegutsemine moel, nagu oleksid riiklikud struktuurid juba kadunud. Initsiatiiv tuleb võtta kogukondadesse ühinenud rahva kätte, tuua nö rohujuure tasandile. Seejuures puudub vajadus seniste võimustruktuuridega vastanduda, kuna tegutsemise eesmärgid (vähemalt põhiseaduses deklareeritu osas) jäävad ühiseks. Rahvusriigile selle senises mõistes tähendab taoline tegutsemine ühtlasi ka tagala ülesehitamist konventsionaalse sõjalise konflikti puhuks. Kuid eduka tegevuse tulemusel võiks ideaaljuhul moodustuda täiesti uudne üleminekustruktuur, mis võiks õigustada nimetamist ökoriigiks ning olla eeskujuks ülejäänud maailmale.

2) Omariikluse tasandil saab ja tuleb kogu tegutsemise peamise motiivina endiselt näha Eesti rahva, keele ning kultuuri säilitamist. Selles juurdub meile edaspidi veelgi vajalikum ühtekuuluvustunne ning ka tööstusajastu eelne pärandkultuur, mis uutes oludes saab sisuliselt ellujäämisõpetuseks. Meie omariiklus selle praegusel kujul ei pruugi saabuvas keerises kahjuks jätkusuutlik olla, kuid põhimotiivina saame me järgida tänase põhiseaduse preambulis pealisülesandeina kirjeldatut. Tegevus peab kindlustama kogu Eesti tagalat ning ei tohi samas takistada normaalse elu jätkumist. Siiski, arvestades globaalsete muutustega, peab nüüd lokaaltasandina vaatlema mitte rahvusriiki, vaid samade ideaalide kaudu ühendatud kogukondi. Sel moel kaob meil ka vajadus "jalgratast leiutada". Me saame organiseerudes lähtuda tööstusajastu eelse Eesti ühiskonnakorraldusest ja kogukondliku autonoomia läbiproovitud traditsioonidest, kahjustamata rahvusriigina jätkamise võimalusi.  

3) Kindlasti tuleb kõrvale heita lootus väärtushinnangute muutmiseks vaid moraliseerivate jutluste kaudu. Rahvas peab saama võimaluse mõista, kuis kogukondlik tegutsemine säästab selles osalejaid looduvas majandus- ja julgeolekukaoses. Kuis nt vana peremudeli taastamine võib lahendada sotsiaalkindlustuse ja pensioniprobleemid jne, jms. Ilmselt ei arva ükski tervemõistuslik keskealine enam, nagu võiks ta kunagi riiklikule pensionile loota. Mõtlemisvõimeline rahvas on võimeline ka iseorganiseerumiseks.

4) Viimasel ajal üleekspluateeritud mõistet "kogukond" tuleb täpsustada. Siinses kontekstis tuleb selle all mõista kohaliku identiteedi alusel ühiselt tegutsevat, autonoomselt kõigi eluks hädavajalike toimingutega hakkama saavat inimgruppi. Ja tuleb hüljata lootus, et keegi tark kuskilt kõrgelt või kaugelt tuleb kogukonnale õpetama, mida täpselt või kuidas ette võtta. Ainus jätkusuutlik vorm tegutsemiseks oleks isereguleerumine võrdsete õiguste ja silmast silma suhtlemise alusel. Senise efektiivsuse ja inimeses pelga vahendi nägemise asemel tuleb igasuguse tegevuse eesmärgiks ja sihiks seada inimene. Tegevus peab toimuma mõistusepäraselt, lähtudes "talupojatarkusest", tavaõigusest ning kõigi kogukonnaliikmete huvidega arvestamisest. Senise individuaalse heaolu kadudes impersonaalsetest individualistidest koosnev ühiskond jätkusuutlik ei ole.

5) Kuni rutiinsed struktuurid veel toimivad, peavad kogukonnad suutma üleriigiliselt organiseeruda. Nii oleks lootust pidurdada oma elukeskkonna edasist lagundamist. Vastasel juhul võib jätkuda tsentraliseerimine, mida funktsionärid promovad seniste tsentraliseerumiskahjude ainsa ravimina. Selles nähakse ainsat võimalust organisatoorse rutiini säilitamiseks. Kuid tsentraliseerituse kasv oli ja jääb vaid laguneva tööstusühiskonna raames algatatud ning vajatud ilminguks. Mida rohkem inimesi jõutakse maalt nn tõmbekeskustesse asustada, seda raskem on rahva elujõu säilitamine ning seda keerukam hilisem hädavajalik detsenraliseerimine.   

6) Luua tuleb Eestimaa Kogukondade Ümarlaud, mis suudab koordineerida vastavat ühistegevust. Selle struktuur võiks olla kolmetasandiline (sülem, kui konkreetne kogukond; kärg, kui piirkondlik tasand; taru, kui Eesti). Lisaks rutiinse riikliku poliitika mõjutamisele on vaja organiseerida teabe koondamine ja levitamine kõige osas, mis puudutab traditsioonilisi eluviise ja kogukondlikku ühistegevust. Selleks koopereeruda juba samasuunalist tegevust arendavate organisatsioonide ja liikumistega. On hea, et Eesti ühiskonnas võib kohati juba märgata intuitiivset tungi linnadest eemale kolimiseks. Siingi saab inimestele organiseeritult kaasa aidata, pakkudes uusperedele kodulaenukoorma asemele standardseid, oma kogukonna toel püstitatavaid odavmaju, mille kontseptsioon on juba välja töötatud. Eesti Kogukondade Ümarlaua tööpõld oleks väga lai. Lisaks tuleks kaaluda riigi poliitstruktuuri mõjutamist konkreetse projektiparteiga. Globaalmajanduse kinnikiilumisega koos on möödas ajad, mil poliitikas oli põhiküsimuseks rikkuste ümberjagamine. Uueks põhiküsimuseks on viletsuse hajutamine. Eelkõige tuleb püüda vältida varandusliku ebavõrdsuse liigäärmuslikku eskaleerumist, mis võiks asuda ohustama tsiviilühiskonna püsimist. Uues, kasvulootusteta majanduskeskkonnas tuleb luua pehmema maandumise võimalused kõigi ühiskonnaliikmete tarbeks. Ainus võimalus selleks ongi nn kodanikupalga sisseviimine, millest räägitakse juba kogu EU-s. Selleks saab maksusüsteemi raskuskeset nihutada seniselt tööjõu maksustamiselt (sekundaar)tarbimise ja toormete maksustamisele.

7) Ligikaudsed arvutused näitavad, et kogu praeguse elanikkonna saaks autonoomselt toimivate kogukondadena Eesti territooriumile ära mahtuda. Seda soodustab Eesti geograafiline paiknemine, loodusolud, rahvaarv ning sarnaseid muutusi läbivad, sarnastes loodusoludes paiknevad naabrid. Tõsiseimaks ohuks jääb aga me elanikkonna ülisuur koondatus linnadesse. Kogukondliku ökoriigi mustris oleks linnadel loomulikult oma koht, kuid mitte senist elustiili, elanikkonna kontsentratsiooni, varustussüsteeme jms asjaolusid säilitades. Pole vahet, kas kriis avaldub toiduainete tarneahela katkemise, rahanduskrahhi, kestva elektrikatkestuse vms näol – tänased nn tõmbekeskused muutuvad loetud päevade jooksul tõukekeskusteks. Kõigil eelnevail aegadel ongi linnarahvas kriiside puhul maalt abi saanud. Kuid tänaseks paikneb enamik elanikkonnast linnades. Isegi maasugulaste või tuttavate olemasolul ei pruugi nood olla võimelised kõiki omasid ise vastu võtma. Aga inimesed, kelle sidemed maapiirkondadega on katkenud või pole neid onudki, satuvad siin väljapääsmatusse olukorda. Kuni ei ole koostatud üksikasjalikke, igale linna- ja maakogukonna liikmele selgeid ning üksikasjadeni kooskõlastatud lahendus- ja tegevuskavasid, seni jääb kriisiolukordade stsenaariumisse vältimatult sisse-programmeerituks vägivaldne konflikt maakogukondade ning linnadest pagevate meeleheitel rahvamasside vahel. Vägivaldne anarhia võib lõppeda eluvõimeliste maakogukondade hävinguga, mis tähendab lootuste kadumist ka linlastele ning kokkuvõttes kogu Eestile.

8) Linnarahvast pole võimalik lahenduste otsimisel tervikpildist välja jätta. Tõsiseks väljakutseks on kriisikonflikte ennetava, linnaelanike maale jaotumist sisaldava ülidetailse kava koostamine. Maakogukondadelt nõuab valmistumine reaalseid kulutusi, nt kriisivarude sisseseadmist kunagiste magasiaitade eeskujul jne, jms. Nende kulutuste katmine oleks mõeldav kindlustusesarnase mehhanismiga. Iga konkreetne linnapere, kel ei ole end kriisi korral vastu võtvat peret maal, peab saama selle võimaluse, sidudes end konkreetse maakogukonnaga. Taolisele süsteemile on juba toimivaid eeskujusid, nt Suurbritannias, liikumise "Transition-Towns" raames.  Sellise süsteemi abil paraneks Eesti vastupanuvõime kõigile meie julgeolekut ja heaolu ähvardavatele ohtudele.

Edasisest

Osalejad panid kokku ka edasise tegevuskava (põhipunktid on ära toodud http://tulevaeg.blogspot.com/2014/04/neli-pilti-edasisest.html) ja leppisid kokku järgmise ürituse aja. Et tagalakindlustuse kontseptsioon näib tervikpildi jaoks äärmiselt oluline, otsustati et selle läbimõtlemiseks on vaja eraldi tuleVAeg tagalakindlustuse mõttetalgu korraldada. Konkreetsemalt mõned täpsemalt kokku lepitud tegevused:

1) Jätkutalgu Valgamaal – Kalev Raudsepp ja Ruuta Ruttas (toimub 31. mai kuni 01. juuni 2014.a., Valgamaal,  Karulas, Nakatu turismitalus, vt ka  http://www.nakatu.ee/?a=1);

2) Teema peavoolupressi – Mihkel Kunnus ("Uus põlvkond ja uus demokraatia" : http://arvamus.postimees.ee/2790422/mihkel-kunnus-uus-polvkond-ja-uus-demokraatia PM 11. mail, 2014) ja Martin Oja (Müürilehes, hetkel veel ilmumata)

3) Teema internetis – Agu Vissel (blogi http://tulevaeg.blogspot.com/) ja Kaupo Vipp (teemast TEDxTartu ettekandes https://www.youtube.com/watch?v=-cFUfIf7i0U , lisaks intervjuude formaadis http://www.muurileht.ee/halbade-uudiste-maaletooja-intervjuu-kaupo-vipiga/  ja http://maaleht.delfi.ee/news/uudised/eestiuudised/kaupo-vipp-senine-maailmakord-saab-otsa.d?id=69281189 ning loengutena ööülikooli saatesarjas : http://heli.er.ee/helid/oy/OY2014_Kaupo_Vipp_Inimonn_ja_termodunaamika.mp3 ja http://heli.er.ee/helid/oy/OY2014_Kaupo_Vipp_Tsivilisatsiooni_kasvupiiridel.mp3 )

4) Jätkuüritus Paides 25. - 27 juuli 2014.a. http://tulevaeg.blogspot.com/2014/07/edgar-spongolts-tulevaeg-jatk-paides.html

5) Teema Paide Arvamusfestivalil – Toomas Trapido (esinemised on kokku leppimisel http://www.arvamusfestival.ee/programm-peaks-valmis-saama-mais-aprillis/)  

See nimekiri täieneb! 

Oodatud on märkused ja parandused kokkuvõtte teksti.

Kokku klopsinud Kaupo 

Kuis saada kirik keset küla, maa ja linna vahele? Nagu kombeks, illustratsioon Jacek Yerka´lt. 
Siin maal "Triptych"

Kas on inimesel ruumi?

Kaupo on kirjutanud TuleVAeg ürituse järelkajastuse sees loomulikult ka inimesest. Üks lõik ...

"Inimesed
    peavad
        saama võimaluse
            mõista...      "

Iga rida selles   luuletuses on kaalukas. Ning võimaldab mõista nii ja naa.

Siin Kriipsujuku seletus (12 min videoklipp) inimese kohta:

Garri Raagmaa: Eesti julgeolek sõltub asustusest

PM Avaldatud: 12. mai Kell 12:24

Riigikaitse on territoriaalne fenomen, leiab TÜ regionaalplaneerimise dotsent Garri Raagmaa (SDE). Kui elanikkond on koondunud mõnda suuremasse keskusse, on sellise riigi hävitamine üsna lihtne.

Hakatuseks üks lugu. Turu sõbrad korraldasid mulle 1991. aastal «töö- ja puhkelaagri» ühes Edela-Soome talus. Olnud seal juba mitu nädalat, küsisin vanaperemehelt, miks tal vintpüss kogu aeg koridoris seina najal seisab. Ta osutas ida poole ja vastas: «Aga siis on mul hea kohe ryssä’le tina anda.» Kaks nädalat hiljem algas Moskvas putš ja tankikolonnid veeresid Tallinna poole. Aga mitte Helsingi poole.

Maakogukond suure ilma võrgustikes.

Väike "inimlik kogukond" suures globaalses külas. Sellised kogukonnad saaksid kujuneda üksteist toetavate saarekestena suures võõrandunud maailmas. Väga tihe koostöö ja koosmõtlemine omavahel (maagiline kultuur - Valdur Mikita sõnutsi) ja kaalutud suhtlemine muu maailmaga.  Mõningane migratsioon - nii välja- kui sissesuunas, sh noorte selli-aastate ärakäimine.

Külakogukonna asetust looduses ja suures maailmas olen kujutanud aasta tagasi niiviisi. Seletuses sai peetud kinni kommunikatsiooni kategooriatest, kasutatud võrgustikuloogikat. Vasakul loomade keskel punktiirjoontega on inimlikus mõõdus (Dunbari  arv 150) silmast-silma kogukond.

Esitasin selle Kudymkaris permi-komide konverentsil (2013), mis akadeemilises stiilis käsitles umbes samu probleeme, mis TuleVAeg:
http://permk.files.wordpress.com/2013/07/2013pf.pdf#page=79

Tiit Tilk edastas südamele panemiseks:

Otsustamine tähendab VASTUTAMIST. 

Loodan, et olete sellest kuulnud. Vastutusest hoidumine on üks PÕHJUSEST, miks meie riik ei toimi nii, nagu me seda sooviksime. Kui meie mõttetalgute kulgu määrasid kellegi otsused, ootaksin ka vastutust. Kui eelistati mingeid ideesid teistele, siis loodan, et eelistatud ideede nimel tehakse ka tööd. Et poleks vastutustundetut lahmimist.

Tagalakindlustuse maksu teemasse paluksin kaasata riigiõiguse spetsialiste – neid, kes teemast midagigi taipavad. Näiteks Ülle Madise või Jüri Adams. Millised on olnud tingimused mingi riigimaksu tekkeks, milline on teiste riikide kogemus või kas on mingeid sarnasusi või näiteid jne?

Kas spetsiifilist maksu saaks üldsusele põhjendada? Kuni ei ole selgeid märke ohust ja suurem osa rahvast elab „peavoolus“. Me ei tohiks kuidagi alahinnata Eesti tublimat poolt – kasvõi ekspordivõimakuse alusel. Uurige statistikaameti tabeleid ja tehke ise järeldused.

Ka kasutult seisva maa täiendav maksustamine võib anda loodetule vastupidise tulemi. Kui juba praegu helistavad ärikad agaralt maaomanikele ja teevad ettepanekuid metsa- ja põllumaamaa müügiks, lisaksite maksutõusuga täiendava surve. Maafondi kontsentreerumine on ohtlik, kuna just nii võib liikuda maa hõlpsasti välisomandusse! Lihtsamalt – me müüme oma Eestimaa maha ja valgume mööda ilma laiali (mida on keegi kunagi ennustanud).

Mõtisklesin veidi ka empaatia üle – „sinu mure minu südames“. Jah – ka mina olen koolitustel hoogsa ja rõhutatult rõõmsa tooniga meeleolu hoidnud. See on koolitaja töö osa. Teisalt – mis mõtet on tulla mureteemasid arutama, kui me ise oma elus või endi lähikonnas neid ei tajugi? Kas saab loota mõistmist? Võib-olla ei ole enam liiga palju aega jäänud, et mänge mängida? Võib-olla on vaja midagi enamat iseendasse, et „kõikumatus usus ja vankumatus tahtes“ täita põhiseadust?

Püüdlemist süsteemsete käsitluste suunas ei olnud põhjust ehk esimeselt kokkusaamiselt oodata, sellega nõus. Aga põhjuslike seoste otsimiseks nähtud vaeva mitte millekski pidamist ja üksteisele lugude jutustamise eelistamist saan mõista põhiliselt osalejate senisest elukeskkonnast sõltuvana. Peaksime kaasama rohkem neid, kellel maakogukonna kogemust. Suurem osa meie 50-150 elanikuga küladest ei toimi kriisiolukorraks valmis kogukondadena, kuna inimesed või pered nende sees tegutsevad absoluutselt individualistlikult.

Põhjusi on veel.

Ikka head soovides

Tiit Tilk

Madala kulutasemega maja teemast Linnalaboris

Tiidu poolt arendatava väikse kuluga maja ehitamise teemaga läheb hästi kokku LINNALABORI VAHETULEMUSES rubriik
Uus tööstusrevolutsioon
(versioon 2): Tee Ise ja tootja+tarbija
(Do-It-Yourself &  prosumerism)

vt. lk7-8.
http://tulevaeg.blogspot.com/2014/04/linnalabori-tegemiste-vahetulemus.html